reede, 11. november 2016

ILMUNUD: Urvaste kama, aprill 2016

https://issuu.com/ajakirioledsa/docs/ajakiri_oled_sa...aprill_16


URVASTE KAMA – rohkem kui lihtsalt kama

See oli naistepäeva ajal, kui võtsin ette teekonna Urvaste Seltsimajja, kohtuma Airi Hallik - Konnulaga. Ei oska öelda, kui paljud inimesed Eestis on juba avastanud, et kauplustes on müügil selline mahetoode nagu Urvaste kama. Kuidas ja kus seda tehakse, kes sellega tegelevad ja mis eesmärgil, seda teatakse kindlasti veel vähem. Aga alustada tahaks lugu hoopis emotsioonist, mis selle kohtumise ajal tekkis.

Vastandlikud tunded said kokku sellel külaskäigul. Ühelt poolt kusagilt tekkinud suhtumine, et maal ei ole midagi teha ja maal on elu välja surnud, Teiselt poolt seltsimaja, mis tervitab tulijat mõnusa aroomi, korras ruumide ja tundega, et selles majas on elu. Ei mingit külma, rõsket, hämarat mutiuru moodi maja. Soe vastuvõtt, soojad ruumid, kus erinevad tegevused pooleli. Ühes masinkudumine, hulgaliselt lõnga, valmis kudumeid ja palju muud. Ruumi seinad on omaette vaatamisväärsus. Mida vähem vahendeid, seda suurem on loovus ja nutikus. Teises ruumis on kangastelgedel kellegi kätetöö pooleli. Akendel on raamatute rida, sealt võib lugemiseks laenata, kui soovi. Sealsamas pakub Airi kohvi, riiulitele on välja pandud see, millega seltsimaja tegeleb, tänu millele elus püsib ja on loonud kolm töökohta – Urvaste kama.

Airi: „Me alustasime sellise pisikese ambitsiooniga, et oleks Urvaste laadale midagi välja panna. Puhastasime terad, et ühtegi umbrohuseemet ei oleks. Mitu aastat me tegime hästi pisikeselt. Et oleks koha peal mingi asi, mida saaks kasvõi külakostiks viia. See, et meil on selline hästi aktiivne selts, aitas palju kaasa. Kuulsus Urvaste kamast levis, Lõunakeskuse taluturg vist oli esimene, kes huvi tundis, me ei olnud siis veel mõelnud seda ametlikult tegema hakata. Aga nägime, et kama müük saaks toetada meie seltsi ja maja tegevust. Oleme ääremaa, ja siin on alati ressursipuudus. Raha oli vaja kasvõi projektide kaasfinantseeringuks.
Väga paljud head asjad saavad alguse missioonitundest. Esimese tunde, et on raha vaja, saime kätte Ess-sood kaitstes. Hakkasime alguses lihtsalt pannkooke tegema, osad jooksid marti. Sellistest väikestest asjadest hakkasime pihta, nüüd läheb reaalselt elu edasi kamaga”.

Küsimusele, et kui paljud inimesed kama tegemisega seotud on, vastab Airi, et tema ise on hetkel vabatahtlik, selline sebija ja asjaajaja. Praktilised küsimused on Mariina Kõlleri rida - varustamine ja muud küsimused, mis nõuavad selget pead ja kahe jalaga maa peal olemist. Lisaks on tegevusega hõivatud kaks tüdrukut, kes valmistavad pakendeid ette, teevad kama valmis.

Kama valmistamiseks on olemas tunnustatud köök. See tähendab, et köök on saanud Veterinaar- ja Toiduameti poolt tunnustuse ehk on heaks kiidetud kui nõuetele vastav ja kus tingimused on täidetud. Vastasel korral omavalmistatud toidukaupa müüa ei tohi.

Airi: Umbes kolm aastat ei saanud keegi palka, oli hobitegevus ja hobiköök, mis on remonditud selleks, et kogukonnal oleks üks koht, kus vajadusel pidusid ette valmistada. Seoses Leader-projektiga oli vaja köögile tunnustust taotleda. Kõik paberid said korda aetud ja siis sai ka kama tegema hakata. Me alguses kartsime seda asjaajamist, aga kuna nõudlus kama järgi oli olemas, siis mahepaberid said ka korda, ja tegelikult see nõuete täitmine ei ole midagi utoopilist. Muidugi me käisime ka toiduhügieeni koolitusel. Niimoodi rida-rida haaval hakkadki ajama seda asja.
Ja alati on olemas ametnikud, kelle käest saab abi ja nõu küsida. Ma ei ole veel kokku puutunud riigiametnikuga, kes kaikaid kodarasse pillub, pigem on kõik vastutulelikud ja sõbralikud.”

Vahepeal hakkab kuskil midagi mürisema. Airi kutsub mind vaatama – üks tüdrukutest alustas jahvatamist. Kama valmistamise protsess on mitmeetapiline, kiiresti seda teha ei saa. Urvaste kama koostisse kuulub nisu, hernes, rukis, uba, see viimane eristab teistest. Muidu kuulub nisu, hernes, rukis, oder. Kõigepealt kupatakse, siis kuivatatakse ahjus mitu tundi, jahutatakse maha, röstitakse pliidil, jahutatakse maha, ja siis jahvatatakse. Seda protsessi mul näha õnnestuski. Kõige lõpus sõelutakse.

Jõuame oma jutujärjega lepingute ja kohustusteni.

Airi: „Meil otse ei ole ühtegi lepingut, oleme siiani läbi tulundusühistu Eesti Mahe müünud. Otselepingud tähendaksid ühte lisatöökohta, logistikat ja riske, kui keegi haigestub või mõni tootmiseks vajalik seade üles ütleb. Kaubanduskettidesse saamine ei ole raske, aga väikese töötajaskonna puhul peab ka sellistele riskiele mõtlema. Leping on kohustus.
Vaja oleks selliseid inimesi, kes suudaksid tegeleda tootearendusega, turundada, müüa kaupa, teha koolitusi. Vaja on vahendeid, et seda maja arendada.”

Maal elamise kohta ütleb Airi, et kus on jaksu elu hoida, sinna tuleb juurde. Et igas kihelkonnas võiks olla väiketootjad, 3-4 tükki, kes hoiaksid maaelu, arendaksid ideid, teeniksid raha kaupade ja teenuste müügist. Ja koostöö on tähtis. Urvaste seltsimaja teeb rukkikama tänu Sangaste Rukkimaja initsiatiivile, nende kaudu on kama isegi Milaano messile jõudnud. Ise käib selts messidel vähe, aga alati ollakse kohal, kui toimub Uma Mekk. Kutseid on ka teistele üritustele, aga see vajab alati kalkuleerimist, sest selliste käimistega kaasnevad ka kulud.

Lõpetuseks küsin, et kuidas kamameistrid seda söövad ja kus kasutavad?
Airi: „Liha ja kala saab paneerida, kaerakama õuntega on hea. Kohupiimavahule võib kama mitte sisse segada, vaid kihiti raputada, jääb huvitav magustoidukausis. Mulle endale meeldib kamavaht toorjuustuga.”


Lingid:
Sangaste Rukkimaja http://www.rukkimaja.ee/
TÜ Eesti Mahe http://www.eestimahe.ee/



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar