URVASTE
KAMA – rohkem kui lihtsalt kama
See
oli naistepäeva ajal, kui võtsin ette teekonna Urvaste Seltsimajja,
kohtuma Airi Hallik - Konnulaga. Ei oska öelda, kui paljud inimesed
Eestis on juba avastanud, et kauplustes on müügil selline
mahetoode nagu Urvaste kama. Kuidas ja kus seda tehakse, kes sellega
tegelevad ja mis eesmärgil, seda teatakse kindlasti veel vähem. Aga
alustada tahaks lugu hoopis emotsioonist, mis selle kohtumise ajal
tekkis.
Vastandlikud
tunded said kokku sellel külaskäigul. Ühelt poolt kusagilt
tekkinud suhtumine, et maal ei ole midagi teha ja maal on elu välja
surnud, Teiselt poolt seltsimaja, mis tervitab tulijat mõnusa
aroomi, korras ruumide ja tundega, et selles majas on elu. Ei mingit
külma, rõsket, hämarat mutiuru moodi maja. Soe vastuvõtt, soojad
ruumid, kus erinevad tegevused pooleli. Ühes masinkudumine,
hulgaliselt lõnga, valmis kudumeid ja palju muud. Ruumi seinad on
omaette vaatamisväärsus. Mida vähem vahendeid, seda suurem on
loovus ja nutikus. Teises ruumis on kangastelgedel kellegi kätetöö
pooleli. Akendel on raamatute rida, sealt võib lugemiseks laenata,
kui soovi. Sealsamas pakub Airi kohvi, riiulitele on välja pandud
see, millega seltsimaja tegeleb, tänu millele elus püsib ja on
loonud kolm töökohta – Urvaste kama.
Airi:
„Me alustasime sellise pisikese ambitsiooniga, et oleks Urvaste
laadale midagi välja panna. Puhastasime terad, et ühtegi
umbrohuseemet ei oleks. Mitu aastat me tegime hästi pisikeselt. Et
oleks koha peal mingi asi, mida saaks kasvõi külakostiks viia. See,
et meil on selline hästi aktiivne selts, aitas palju kaasa. Kuulsus
Urvaste kamast levis, Lõunakeskuse taluturg vist oli esimene, kes
huvi tundis, me ei olnud siis veel mõelnud seda ametlikult tegema
hakata. Aga nägime, et kama müük saaks toetada meie seltsi ja
maja tegevust. Oleme ääremaa, ja siin on alati ressursipuudus.
Raha oli vaja kasvõi projektide kaasfinantseeringuks.
Väga
paljud head asjad saavad alguse missioonitundest. Esimese tunde, et
on raha vaja, saime kätte Ess-sood kaitstes. Hakkasime alguses
lihtsalt pannkooke tegema, osad jooksid marti. Sellistest väikestest
asjadest hakkasime pihta, nüüd läheb reaalselt elu edasi kamaga”.
Küsimusele,
et kui paljud inimesed kama tegemisega seotud on, vastab Airi, et
tema ise on hetkel vabatahtlik, selline sebija ja asjaajaja.
Praktilised küsimused on Mariina Kõlleri rida - varustamine ja
muud küsimused, mis nõuavad selget pead ja kahe jalaga maa peal
olemist. Lisaks on tegevusega hõivatud kaks tüdrukut, kes
valmistavad pakendeid ette, teevad kama valmis.
Kama
valmistamiseks on olemas tunnustatud köök. See tähendab, et köök
on saanud Veterinaar- ja Toiduameti poolt tunnustuse ehk on heaks
kiidetud kui nõuetele vastav ja kus tingimused on täidetud.
Vastasel korral omavalmistatud toidukaupa müüa ei tohi.
Airi:
Umbes kolm aastat ei saanud keegi palka, oli hobitegevus ja
hobiköök, mis on remonditud selleks, et kogukonnal oleks üks koht,
kus vajadusel pidusid ette valmistada. Seoses Leader-projektiga oli
vaja köögile tunnustust taotleda. Kõik paberid said korda aetud ja
siis sai ka kama tegema hakata. Me alguses kartsime seda asjaajamist,
aga kuna nõudlus kama järgi oli olemas, siis mahepaberid said ka
korda, ja tegelikult see nõuete täitmine ei ole midagi utoopilist.
Muidugi me käisime ka toiduhügieeni koolitusel. Niimoodi rida-rida
haaval hakkadki ajama seda asja.
Ja
alati on olemas ametnikud, kelle käest saab abi ja nõu küsida. Ma
ei ole veel kokku puutunud riigiametnikuga, kes kaikaid kodarasse
pillub, pigem on kõik vastutulelikud ja sõbralikud.”
Vahepeal
hakkab kuskil midagi mürisema. Airi kutsub mind vaatama – üks
tüdrukutest alustas jahvatamist. Kama valmistamise protsess on
mitmeetapiline, kiiresti seda teha ei saa. Urvaste kama koostisse
kuulub nisu, hernes, rukis, uba, see viimane eristab teistest. Muidu
kuulub nisu, hernes, rukis, oder. Kõigepealt kupatakse, siis
kuivatatakse ahjus mitu tundi, jahutatakse maha, röstitakse
pliidil, jahutatakse maha, ja siis jahvatatakse. Seda protsessi mul
näha õnnestuski. Kõige lõpus sõelutakse.
Jõuame
oma jutujärjega lepingute ja kohustusteni.
Airi:
„Meil otse ei ole ühtegi lepingut, oleme siiani läbi
tulundusühistu Eesti Mahe müünud. Otselepingud tähendaksid ühte
lisatöökohta, logistikat ja riske, kui keegi haigestub või mõni
tootmiseks vajalik seade üles ütleb. Kaubanduskettidesse saamine
ei ole raske, aga väikese töötajaskonna puhul peab ka sellistele
riskiele mõtlema. Leping on kohustus.
Vaja
oleks selliseid inimesi, kes suudaksid tegeleda tootearendusega,
turundada, müüa kaupa, teha koolitusi. Vaja on vahendeid, et seda
maja arendada.”
Maal
elamise kohta ütleb Airi, et kus on jaksu elu hoida, sinna tuleb
juurde. Et igas kihelkonnas võiks olla väiketootjad, 3-4 tükki,
kes hoiaksid maaelu, arendaksid ideid, teeniksid raha kaupade ja
teenuste müügist. Ja koostöö on tähtis. Urvaste seltsimaja teeb
rukkikama tänu Sangaste Rukkimaja initsiatiivile, nende kaudu on
kama isegi Milaano messile jõudnud. Ise käib selts messidel vähe,
aga alati ollakse kohal, kui toimub Uma Mekk. Kutseid on ka teistele
üritustele, aga see vajab alati kalkuleerimist, sest selliste
käimistega kaasnevad ka kulud.
Lõpetuseks
küsin, et kuidas kamameistrid seda söövad ja kus kasutavad?
Airi:
„Liha ja kala saab paneerida, kaerakama õuntega on hea.
Kohupiimavahule võib kama mitte sisse segada, vaid kihiti raputada,
jääb huvitav magustoidukausis. Mulle endale meeldib kamavaht
toorjuustuga.”
Lingid:
Urvaste
Seltsimaja http://www.urvasteseltsimaja.ee/
Sangaste
Rukkimaja http://www.rukkimaja.ee/
Uma
Mekk http://www.voruleader.ee/uma-mekk
TÜ
Eesti Mahe http://www.eestimahe.ee/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar