RIDIKYL
Kleit
on iga naise garderoobis kohustuslik – selle lausega on nõus vist
kõik naised. Ja eks iga naine ise teab, kust ta selle kleidi endale
soetab – kaubamajast, kataloogist või... Ridikylist. Ma pean
ausalt tunnistama, läks natuke aega, enne kui Ridikyli tegevus
päriselt minu teadvusesse jõudis. Olin mingil hetkel Facebookis
nende lehe meeldivaks märkinud ning seetõttu sattusid nende
postitused ja kleidid ikka minu vaatevälja. Vaatasin, et ilusad
kleidid, aga täpsemalt uurima ei hakanud. Sest tundus, et tegu on
kataloogikaubaga, ent sealt tellitud riided on valmistatud mingite
standardmõõtude järgi. Ja kui sa sellest kellegi kindlaks määratud
„standardist” mingil moel erined, kui näiteks tellitud kleit on
rinnast suur ja puusast väike, või vastupidi, siis loobud ja sead
sammud ikka sinna, kus saab selga proovida.
Mingil
ajal jäi Ridikyli postituses silma lause, et kleidi saab oma mõõtude
järgi tellida. Tundus kummaline, sest kataloogikaupu ju ei saa.
Lähemalt uurides selgus, et kataloogikleitidest on asi kaugel.
Ettevõtet veab üks tubli ja tegus eesti naine, kes ise disainib
kleite ja laseb need koostööpartneril õmmelda. Ja tellida saab
neid täpselt enda mõõtude järgi. Kasvõi
Eestimaa teisest otsast. Igal juhul on selline tellimine tunduvalt
kindlam kui kataloogist ostmine.
Kogu
selle ettevõtmise taga seisab Evelin Talts, Ridikyli asutaja:
„Nagu
ikka juhtuvad asjad vahel ootamatult. Päris noorena tahtsingi
moekunsti õppima minna, sest aeg oli selline, kus poest midagi saada
ei olnud ja riided tuli ise endale õmmelda. Mina ka õmblesin. Aga
kõik ei lähe alati nii, nagu tahad: ERKI ees oli tohutu aukartus ja
siis sündis mul poeg ning mõtted läksid juba mujale.
Ühel
hetkel tekkis hoopis võimalus minna Mainorisse sisearhitektuuri
õppima. Teisel kursusel proovisin ERKIsse ikkagi sisse saada,
hoopiski tekstiili, aga napilt jäin ukse taha. Siis mõtlesin, et
mis seal ikka, lõpetan Mainori ära ja saan selle hariduse, mida ma
läksin saama. Töötasin siin ja seal, aga kaubanduse sees olen
olnud ühte või teist pidi ikkagi aastaid.
Ja
kui ühel hetkel Viking Line oma maapealse kaupluse kinni pani, siis
minul oli selge, et laeva peale ma ei lähe: mul on 4 last ja suure
pere kõrvalt ei ole merel töötamine väga reaalne. Tuli uusi
väljakutseid hakata otsima ja siis otsustasin, et teen oma
ettevõtte. Hakkasin hoopis käekotte maale tooma.
Kleidiäri
tuli minu juurde täiesti juhuslikult. Nagu ikka, tutvud toredate
inimestega ja nii sain minagi tuttavaks ettevõtjaga, kellel on
Leedus oma kleidiettevõte. Kuna ma ise olen suur kleidikandja, siis
alguses ei mõelnud ma üldse äri peale, lasin endale hoopis mõned
kleidid teha. Tegin ka teistele ja kleidiäri kasvas välja
praktilistest vajadustest. Kõigepealt tegin suuruste järgi kleite,
ent siis tuli välja, et meie naised ei ole siin niiväga
kindlaksmääratud mõõtudega: ülemine ots kipub olema ühes ja
alumine ots teises suuruses. Nii me siis hakkasimegi kleite hoopiski
mõõtude järgi õmblema.”
Nii
ongi valdav osa kleite, mis näha veebilehel, Evelini disainitud.
Õmmeldakse Leedus. Kui kangas meeldib, aga lõige
ei meeldi või ei sobi, või tavasuurus ei sobi, siis tehakse
vastavalt kliendi soovile, ja hinda see ei tõsta. Hind jääb ikkagi
samasse suurusklassi, nagu tavamüügis on suuruste järgi.
„Minu
jaoks on see väga põnev olnud. Me ei tee kleite suurtes kogustes.
Kui kangas saab otsa, siis teeme teisest kangast uued kleidid. Müük
käib üle Eesti ja vahel läheb ka Soome poole mõni kleit, kliente
on kuni Vormsini välja, isegi Kihnu oleme teinud, Võrru. Kui oma
suurust tead, siis saadad omad mõõdud mulle meilitsi – ja nii me
tegutsemegi,” räägib Evelin.
Siiani
töötas naine oma kodus, kus käis lõpuks juba liiga palju rahvast:
„Hakkas segama oma elu. Ikka tahad, et maja siis kogu aeg
perfektselt korras oleks, see on suhteliselt aeganõudev, samuti ei
tahtnud pidevalt laste kallal norida, et jälle on saapad ja
koolikotid laiali. See ei ole elu eesmärk omaette, et kõik peab
joone järgi olema, aga kui sul käivad võõrad inimesed, siis ikka
tahad, et korras oleks. Tahad, et lastel oleks ka vabam, ja ühel
hetkel käiski klõps peas ära ‒
pood peaks olema. On lahtiolekuajad, on kaup kõik kenasti näha, on
showroom. Siis ei pea inimene ette helistama, et ma nüüd
tulen. Tuleb lahtiolekuaegadel.”
Märtsi
algusest ongi avatud Tallinnas kauplus, kus kohapeal saab kleite näha
ja tellimusi esitada.
Seetõttu
võeti tööle müüja, õmblejatega on lepinguline suhe ja
õmblusteenus ostetakse sisse.
Räägime
ka sellest, kui kerge oli oma äri alustada. Evelin sõnab, et on
45-aastane ja eks oli selleks ajaks juba midagi kogunenud ka. Ning
see ei ole selline äri, millesse oleks pidanud alguses suuri
summasid investeerima. Veebiportaali aitas käivitada 26-aastane
poeg, kes saanud hariduse Inglismaal ja töötabki IT-vallas. Veel
tõdeb naine, et ei pea õigeks ennast kohe alguses lõhki laenata,
firma arendamisega ei ole kiiret kuhugi: „Ei ole enam selles
vanuses, et rapsida. Tasapisi, nii et oleks endal mõnus teha. Ma ei
tee sellepärast, et hullult teenida. Lihtsalt, et elus püsida ja
endale rõõmu pakkuvat asja teha.”
Veel
räägib Evelin, et loomulikult teed oma
ettevõttes tööd teise tundega kui palgatöötajana. Kui asi enam
lõbu ei paku, siis ei ole mõtet jätkata. See ei anna enam midagi.
Lihtsalt tööl käimine ei toida kedagi, peab ikka asja südamega
tegema, ja rahanumbritele mõtlema viimasena. Küll
see raha tuleb ka sinu juurde, kui sa asja südamega teed, arvab
Evelin: „Ja nii on see
tegelikult toiminud ka. Kui hakkad vägisi tegema, siis sellest head
nahka ei tule. Ei ole ise rahul, ei ole teised ka. Mina ütlen küll,
et ükskõik, kes kus tunneb, et nüüd on see piir käes, siis tuleb
midagi muud teha.”
Küsimusel
eneseteostuse kohta lausub Evelin: „Jah, absoluutselt. Hästi põnev
on siin sees olla ja kogu aeg midagi uut välja mõelda. See on paras
väljakutse. Vaatad sellele kangale otsa ja siis hakkad mõtlema, mis
sellel juurde sobib. Nii see käib.”
Evelini abikaasa on suureks toeks, samuti
lapsed. Kui ei oleks sellist tuge, siis oleks väga raske sellist äri
ajada. Pere toetus on kindlasti väga suur pluss: „Ega laste
kasvatamine üksi ka kerge ei ole, ikka koos. Nii ka oma äri
tegemine. Ma ei usus sellesse, et kui keegi pereliikmetest teeb
üksinda äri ja abikaasa üldse ei toeta, siis sellest head nahka
tuleb. Ühine tegemine on ikka oluline.”
ESINDUSKAUPLUS:
Põhja pst. 5, Tallinn
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar