reede, 11. november 2016

ILMUNUD: Ridikyl, teistest erinev ärimudel, aprill 2016

https://issuu.com/ajakirioledsa/docs/ajakiri_oled_sa...aprill_16


RIDIKYL

Kleit on iga naise garderoobis kohustuslik – selle lausega on nõus vist kõik naised. Ja eks iga naine ise teab, kust ta selle kleidi endale soetab – kaubamajast, kataloogist või... Ridikylist. Ma pean ausalt tunnistama, läks natuke aega, enne kui Ridikyli tegevus päriselt minu teadvusesse jõudis. Olin mingil hetkel Facebookis nende lehe meeldivaks märkinud ning seetõttu sattusid nende postitused ja kleidid ikka minu vaatevälja. Vaatasin, et ilusad kleidid, aga täpsemalt uurima ei hakanud. Sest tundus, et tegu on kataloogikaubaga, ent sealt tellitud riided on valmistatud mingite standardmõõtude järgi. Ja kui sa sellest kellegi kindlaks määratud „standardist” mingil moel erined, kui näiteks tellitud kleit on rinnast suur ja puusast väike, või vastupidi, siis loobud ja sead sammud ikka sinna, kus saab selga proovida.

Mingil ajal jäi Ridikyli postituses silma lause, et kleidi saab oma mõõtude järgi tellida. Tundus kummaline, sest kataloogikaupu ju ei saa. Lähemalt uurides selgus, et kataloogikleitidest on asi kaugel. Ettevõtet veab üks tubli ja tegus eesti naine, kes ise disainib kleite ja laseb need koostööpartneril õmmelda. Ja tellida saab neid täpselt enda mõõtude järgi. Kasvõi Eestimaa teisest otsast. Igal juhul on selline tellimine tunduvalt kindlam kui kataloogist ostmine.

Kogu selle ettevõtmise taga seisab Evelin Talts, Ridikyli asutaja:
„Nagu ikka juhtuvad asjad vahel ootamatult. Päris noorena tahtsingi moekunsti õppima minna, sest aeg oli selline, kus poest midagi saada ei olnud ja riided tuli ise endale õmmelda. Mina ka õmblesin. Aga kõik ei lähe alati nii, nagu tahad: ERKI ees oli tohutu aukartus ja siis sündis mul poeg ning mõtted läksid juba mujale.
Ühel hetkel tekkis hoopis võimalus minna Mainorisse sisearhitektuuri õppima. Teisel kursusel proovisin ERKIsse ikkagi sisse saada, hoopiski tekstiili, aga napilt jäin ukse taha. Siis mõtlesin, et mis seal ikka, lõpetan Mainori ära ja saan selle hariduse, mida ma läksin saama. Töötasin siin ja seal, aga kaubanduse sees olen olnud ühte või teist pidi ikkagi aastaid.
Ja kui ühel hetkel Viking Line oma maapealse kaupluse kinni pani, siis minul oli selge, et laeva peale ma ei lähe: mul on 4 last ja suure pere kõrvalt ei ole merel töötamine väga reaalne. Tuli uusi väljakutseid hakata otsima ja siis otsustasin, et teen oma ettevõtte. Hakkasin hoopis käekotte maale tooma.
Kleidiäri tuli minu juurde täiesti juhuslikult. Nagu ikka, tutvud toredate inimestega ja nii sain minagi tuttavaks ettevõtjaga, kellel on Leedus oma kleidiettevõte. Kuna ma ise olen suur kleidikandja, siis alguses ei mõelnud ma üldse äri peale, lasin endale hoopis mõned kleidid teha. Tegin ka teistele ja kleidiäri kasvas välja praktilistest vajadustest. Kõigepealt tegin suuruste järgi kleite, ent siis tuli välja, et meie naised ei ole siin niiväga kindlaksmääratud mõõtudega: ülemine ots kipub olema ühes ja alumine ots teises suuruses. Nii me siis hakkasimegi kleite hoopiski mõõtude järgi õmblema.”

Nii ongi valdav osa kleite, mis näha veebilehel, Evelini disainitud. Õmmeldakse Leedus. Kui kangas meeldib, aga lõige ei meeldi või ei sobi, või tavasuurus ei sobi, siis tehakse vastavalt kliendi soovile, ja hinda see ei tõsta. Hind jääb ikkagi samasse suurusklassi, nagu tavamüügis on suuruste järgi.
„Minu jaoks on see väga põnev olnud. Me ei tee kleite suurtes kogustes. Kui kangas saab otsa, siis teeme teisest kangast uued kleidid. Müük käib üle Eesti ja vahel läheb ka Soome poole mõni kleit, kliente on kuni Vormsini välja, isegi Kihnu oleme teinud, Võrru. Kui oma suurust tead, siis saadad omad mõõdud mulle meilitsi – ja nii me tegutsemegi,” räägib Evelin.


Siiani töötas naine oma kodus, kus käis lõpuks juba liiga palju rahvast: „Hakkas segama oma elu. Ikka tahad, et maja siis kogu aeg perfektselt korras oleks, see on suhteliselt aeganõudev, samuti ei tahtnud pidevalt laste kallal norida, et jälle on saapad ja koolikotid laiali. See ei ole elu eesmärk omaette, et kõik peab joone järgi olema, aga kui sul käivad võõrad inimesed, siis ikka tahad, et korras oleks. Tahad, et lastel oleks ka vabam, ja ühel hetkel käiski klõps peas ära pood peaks olema. On lahtiolekuajad, on kaup kõik kenasti näha, on showroom. Siis ei pea inimene ette helistama, et ma nüüd tulen. Tuleb lahtiolekuaegadel.”
Märtsi algusest ongi avatud Tallinnas kauplus, kus kohapeal saab kleite näha ja tellimusi esitada.
Seetõttu võeti tööle müüja, õmblejatega on lepinguline suhe ja õmblusteenus ostetakse sisse.

Räägime ka sellest, kui kerge oli oma äri alustada. Evelin sõnab, et on 45-aastane ja eks oli selleks ajaks juba midagi kogunenud ka. Ning see ei ole selline äri, millesse oleks pidanud alguses suuri summasid investeerima. Veebiportaali aitas käivitada 26-aastane poeg, kes saanud hariduse Inglismaal ja töötabki IT-vallas. Veel tõdeb naine, et ei pea õigeks ennast kohe alguses lõhki laenata, firma arendamisega ei ole kiiret kuhugi: „Ei ole enam selles vanuses, et rapsida. Tasapisi, nii et oleks endal mõnus teha. Ma ei tee sellepärast, et hullult teenida. Lihtsalt, et elus püsida ja endale rõõmu pakkuvat asja teha.”
Veel räägib Evelin, et loomulikult teed oma ettevõttes tööd teise tundega kui palgatöötajana. Kui asi enam lõbu ei paku, siis ei ole mõtet jätkata. See ei anna enam midagi. Lihtsalt tööl käimine ei toida kedagi, peab ikka asja südamega tegema, ja rahanumbritele mõtlema viimasena. Küll see raha tuleb ka sinu juurde, kui sa asja südamega teed, arvab Evelin: „Ja nii on see tegelikult toiminud ka. Kui hakkad vägisi tegema, siis sellest head nahka ei tule. Ei ole ise rahul, ei ole teised ka. Mina ütlen küll, et ükskõik, kes kus tunneb, et nüüd on see piir käes, siis tuleb midagi muud teha.”
Küsimusel eneseteostuse kohta lausub Evelin: „Jah, absoluutselt. Hästi põnev on siin sees olla ja kogu aeg midagi uut välja mõelda. See on paras väljakutse. Vaatad sellele kangale otsa ja siis hakkad mõtlema, mis sellel juurde sobib. Nii see käib.”

Evelini abikaasa on suureks toeks, samuti lapsed. Kui ei oleks sellist tuge, siis oleks väga raske sellist äri ajada. Pere toetus on kindlasti väga suur pluss: „Ega laste kasvatamine üksi ka kerge ei ole, ikka koos. Nii ka oma äri tegemine. Ma ei usus sellesse, et kui keegi pereliikmetest teeb üksinda äri ja abikaasa üldse ei toeta, siis sellest head nahka tuleb. Ühine tegemine on ikka oluline.”

ESINDUSKAUPLUS: Põhja pst. 5, Tallinn

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar