reede, 11. november 2016

ILMUNUD: Oska jälgida märke - Annika ja Karmeni lugu, aprill 2016

https://issuu.com/ajakirioledsa/docs/ajakiri_oled_sa...aprill_16

OSKA JÄLGIDA MÄRKE!

Ajakirja lugusid tehes ja erinevate inimestega suheldes kipub vägisi pähe mõte, et äkki peaks ajakirjas veel üks rubriik olema – müstika. Või esoteerika, või mingi kolmas variant. Ajakirja lugejad tõenäoliselt jaguneksid pooleks – ühed, kes seda rubriiki loeksid heameelega ja teised, kes ei loeks kindlasti mitte. Esimeste hulka kuuluvad inimesed, kes usuvad seda tarkust, et kui sa midagi väga tahad, tuleb kogu universum sulle appi. Nad usuvad seetõttu, et on seda ise tundnud ja on nende endi poolt läbi elatud. Miks mõned inimesed rohkem selliseid asju tajuvad ja märke lugeda oskavad, ei tea. Aga et see nii on, sai selgeks ühel kolmapäevasel märtsiõhtul, ühes tornis, ühes äärmiselt õdusas stuudio-töötoas, kuhu pääseb mööda kõrget ja järsku treppi. Perenaine Annika juba ootas, omavoolitud savist mate-tass käes, ahju kõrval. Ruum ise oli maast laeni täis riiuleid ja käsitööd, nii puidust kalendreid kui omapärast keraamikat – kõik perenaise kätetöö.

Laud oli kaetud, teetass ja koogitaldrik olid ainulaadsed, sest mitte ükski käsitöö ese ei ole identne teisega, Selles see väärtus seisnebki - mitte kellegil maailmas ei ole teist täpselt samasugust.
Vähese aja pärast liitus meiega teine tragi naine, kellest ka alljärgnevalt juttu. Kuigi neist kummastki saaks ka eraldi loo, ja materjali jätkuks rohkemaks kui pool ajakirja, tundus, et seda tandemit lahutada oleks patt. Tegemist on kahe tubli ja tööka eesti naisega, kes on oma jõud ühendanud, et käia koos laatadel, messidel, laagrites. Koos on ikka jõudsam ja turvalisem.
Hoolimata vanusevahest ühendab neid sarnane mõttemaailm ja ellusuhtumine. Üksteise käest küsitakse nõu, peetakse aru, jagatakse kogemusi.
Üks, mis Karmenit ja Annikat veel ühendab, on sarnane suhtumine müstikasse, märkidesse uskumine ja teadmine, et hea tulemuse saab vastava hingelaadiga. Kiiruga ja kehvade mõtetega tehtud asjadel ei ole sees energiat ega väge, teavad naised. Ja on seda kogenud. Nemad rääkisid, ja mina sain aru, millest nad räägivad ja mida mõtlevad. Mina rääkisin, ja nemad mõistsid, millest jutt. Kuidas elu teinekord annab meile ette selged märgid, mis otsuseid teha või kus suunas liikuma hakata. Isegi kui sa saad aru ja tõlgendad hiljem, on see parem kui üldse mitte aru saada.

Karmen Kroonmäe ja Annika Kõrvoja olid need kaks naist, kellega vestlemas käisin. Käsitööd on mõlemad noorest saadik teinud, väga palju ise õppinud. Nad on hobikorras tegijad, isehakanud. Hobikorras seetõttu, et kõlavaid tiitleid ja kõrgeid diplomeid ette näidata ei ole. Annika mõtles kaua, kuidas ennast visiitkaardi peal nimetada. Hobikunstnik on vist see kõige tabavam nimetus, jõudsime sel õhtul otsusele. Maalimine, puidupõetus, savi voolimine on üks osa tegevustest. Annikal on kunstnikuhing ja -silm, aga kuna meedia roll tema nime kuulsaks muutmisel siiani on olnud null, siis teataksegi teda ainult mõningates ringkondades. Aga need, kes teavad, leiavad Annika ikka ja jälle üles, et tellida üks või teine ese. Samuti on Karmeniga, ilma suurema lärmita on juhtunud nii, et tööpuudust ei ole ja tellijaid jagub. Karmen koob vist kõike, mida kududa annab, aga vööd ja sõbad on tema leivanumber. Vaipu koob ka. Päris suuri.

Karmen: „Kuidagi jõuavad õiged inimesed sinuni. Tuleb mingi kiri, et ma tahan seda, mõni isegi ei ütle täpselt, mida ta tahab, ta kuidagi tunneb ära, et ma suudan täppi panna... Vahepeal kaotad oma tee ära, aga siis satuvad ette mingid inimesed ja suunavad sind õigele teele tagasi.
Hästi palju aega läks enda leidmisele. Vahepeal on mõõnaperioodid, sest ühiskond pressib peale, et sa pead 8-17 tööl käima, pead niimoodi olema. Aga samas on mul olemas pere toetus ja on inimesed, kes usuvad sellesse, mida ma teen. Et käsitöö on ka töö ja sellega saab ära elada. Varem ma tegin kõike, nüüd enam mitte.

Annika: Me oleme kõiketegijad, aga lihtsalt ei jõua kõike teha, sa lihtsalt kaotad ära tegemisrõõmu.

Karmen: „Ja siis läheb hing uitama, siis on hea, kui kokku saame ja istume, mõtteid on nii palju. Igal asjal on oma aeg. Kui see aeg tuleb ja on määratud, siis tuleb see aeg selle asja jaoks. Aga kui punnitada ja teha vägisi.... Kui ma teen ühte kruusi, on sellel ühed mõtted sees, kui teen teist, on mul teised mõtted, mu tunded on teistsugused sel hetkel. Kangakudumisel käib mul 150 mõtet peast läbi, ma saan kõik oma mõtted läbi mõelda, asjad saavad selgemaks”

Annika: „Kui on tähtaeg, kui on lubatud, siis lähed paanikasse, siis hakkab käest ära minema. Kas ei kuiva korralikult või lähevad lõhki või ... kas see tähendab seda, et niipalju on emotsioone sinna sisse pandud. Ümberringi on kõik asjad elus, asjadel on hing. Käsitöö, see on tehtud käsitsi, teist sellist ei ole, ei tule, see on tehtud mõttega. Ja oska jälgida märke!
Ma toon näite. Ma joonistasin endale metsa, enne kui ma seda maamajakest endale otsisin ja ostsin. Ostmine venis, ma lihtsalt käisin vaatamas. Siis hakkasin tegema ühte maali, tegin pildi. Ja kui ma siis hiljem, sügisel septembris läksin sinna metsatukka, siis see mets oli seal ees! Ma olin joonistanud oma metsa, juunikuus. Ja tead, ma ei müünud seda pilti. Kuidas ma oma metsa ära müün?
Meil on siin veel selliseid asju. Seal on puidust kalender, see oli esimene selline. Ma tegin ta ammu ja kui me kolisime, siis leidsin ta riiuli alt tolmu seest üles. Ja nüüd vaata, seal kalendri peal on sama maja, sama torn, kus me praegu oleme. See oli märk, mida ma siis lugeda ei osanud.”

Edasi liigub jutt kirikuvaiba peale. Kui keegi Urvaste kirikusse juhtub mingil põhjusel, siis see roheline, rahvuslike motiividega pikk vaip, mis tulijat ukse ees tervitab ja altari ette juhatab, on Karmeni tehtud. Olustvere kooli lõputööna.

Karmen: „Õppisin rahvuslikku tekstiili kaks aastat. Siis mul oli veel käsitööpood ka, samuti pere. Kuniks tuli kirikuvaiba tegemine. Üksinda ma ei julgenud seda enda peale võtta, Annika oli abis, teisi inimesi ka. Eeltöö võttis hästi palju aega, need erinevad etapid, kogu see ettevalmistus. Vahepeal tekkis juba paanika, et ei jõua, vaipa oli vaja kiriku sünnipäevaks. Sa ei saa magada ka, kui ei tee. Palju aega läks seletamise peale, mida ma teen ja et ma jõuan. See oli aeg, mil ehitasin endale ümber kaitsemüüri, ainult kõige lähemad inimesed pääsesid minu lähedale. Kuidagi pidin oma jõu säilitama”

Annika: „Minul oli au selles uue vaibaga kirikus esimene pulm kaunistada”

See fakt, et Annika kõige muu hulgas ka ruumide kaunistamise ja lilleseadega tegeleb, tuli alles nüüd meelde. Ja kindlasti pole Annika oskuste nimekiri siin veel täielik, ilmselt tuleb neid kodus hiljemgi meelde ...
Edasi liigub jutt Karmeni õpingutele Olustvere Teenindus- Ja Maamajanduskoolis.

Karmen: „Ma läksin kooli selleks, et õppida, mitte selleks et linnuke kirja saada või paber. Ma tundsin, et ma tahan rahvuslikku käsitöö kohta rohkem teada ja osata, rohkem süvitsi minna. Käsitööalaseid aineid oli päris palju, olid kutsekooli ained. Midagi üleliigset küll ei olnud. Ja programmi rohkem ei oleks mahtunud. Kahe aasta jooksul tegime väga palju asju läbi. Õpetajad nõudsid palju, me ise proovisime, et teha hästi palju.
Ma tahan veel kooli minna. Puutööndust tahtsin Olustverre, aga see jäi tookord ära. Siis tahtsin tekstiili, aga jäi ka ära. Ikka tahan minna, niipalju on veel õppida. Praegu on mul käsitöö meister 4. tase, selle sain. Tahaks viiendat. Akadeemiasse ei julge unistada, kaks koolilast ja kolmas veel paariaastane. Aga kui midagi väga tahta, siis ikka saab.”


Küsin, et milline variant on parem – kas see, kui sa saad teha asju enda järgi, või see, kui täpselt öeldakse ette, et nii ja nii peab olema?

Karmen: „Ikka enda mõtte järgi. Mul on hea meel, kui inimesed leiavad su üles ja hindavad su tööd. Pühendad end konkreetsele inimesele, see on temale pühendatud aeg”

Annika: „See on suurim rõõm, kui klient jääb su tööga rahule, see on supertunne. Sa nagunii räägid kliendiga, mingid suunad tunned ära, mida ta ootab. Aga ma ei saa ikkagi võtta kliendi silmi ja vaadata läbi nende, et mida tema seal näeb ja ootab. Ikka teen selle järgi, nagu mulle tundub, et võiks olla. Klient peab usaldama. Et ma teengi selliseid, nagu ma teen, ma ei saa ju ennast muuta.
Mul ei ole ka kataloogi, ma ei tee ühesuguseid asju. Ei hakka kunagi tegema.”


Jutuks tuli veel laatadel käimine. Vahepeal Annika ja Karmen osalevad, vahepeal mitte, oleneb tellimustest ja töökoormusest. Hea on käia sellistel üritustel müümas, kus nii riietus kui üldine fiiling on temaatiline ja mõnus, nagu näiteks hansapäevad.
Kui nüüd keegi küsib, et kust seda torni ja kuldsete kätega perenaisi leida võib, siis vastus on - Antslast. Hauka laada ajal kohe kindlasti ka müümas oma torni ees laadaplatsil. Ja saladuskatte all võib öelda, et esmaspäeva õhtuti saab tornis savi voolida Annika õpetuste järgi.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar