OSKA
JÄLGIDA MÄRKE!
Ajakirja
lugusid tehes ja erinevate inimestega suheldes kipub vägisi pähe
mõte, et äkki peaks ajakirjas veel üks rubriik olema – müstika.
Või esoteerika, või mingi kolmas variant. Ajakirja lugejad
tõenäoliselt jaguneksid pooleks – ühed, kes seda rubriiki
loeksid heameelega ja teised, kes ei loeks kindlasti mitte. Esimeste
hulka kuuluvad inimesed, kes usuvad seda tarkust, et kui sa midagi
väga tahad, tuleb kogu universum sulle appi. Nad usuvad seetõttu,
et on seda ise tundnud ja on nende endi poolt läbi elatud. Miks
mõned inimesed rohkem selliseid asju tajuvad ja märke lugeda
oskavad, ei tea. Aga et see nii on, sai selgeks ühel kolmapäevasel
märtsiõhtul, ühes tornis, ühes äärmiselt õdusas
stuudio-töötoas, kuhu pääseb mööda kõrget ja järsku treppi.
Perenaine Annika juba ootas, omavoolitud savist mate-tass käes, ahju
kõrval. Ruum ise oli maast laeni täis riiuleid ja käsitööd, nii
puidust kalendreid kui omapärast keraamikat – kõik perenaise
kätetöö.
Laud
oli kaetud, teetass ja koogitaldrik olid ainulaadsed, sest mitte
ükski käsitöö ese ei ole identne teisega, Selles see väärtus
seisnebki - mitte kellegil maailmas ei ole teist täpselt
samasugust.
Vähese
aja pärast liitus meiega teine tragi naine, kellest ka alljärgnevalt
juttu. Kuigi neist kummastki saaks ka eraldi loo, ja materjali
jätkuks rohkemaks kui pool ajakirja, tundus, et seda tandemit
lahutada oleks patt. Tegemist on kahe tubli ja tööka eesti
naisega, kes on oma jõud ühendanud, et käia koos laatadel,
messidel, laagrites. Koos on ikka jõudsam ja turvalisem.
Hoolimata
vanusevahest ühendab neid sarnane mõttemaailm ja ellusuhtumine.
Üksteise käest küsitakse nõu, peetakse aru, jagatakse kogemusi.
Üks,
mis Karmenit ja Annikat veel ühendab, on sarnane suhtumine
müstikasse, märkidesse uskumine ja teadmine, et hea tulemuse saab
vastava hingelaadiga. Kiiruga ja kehvade mõtetega tehtud asjadel ei
ole sees energiat ega väge, teavad naised. Ja on seda kogenud. Nemad
rääkisid, ja mina sain aru, millest nad räägivad ja mida
mõtlevad. Mina rääkisin, ja nemad mõistsid, millest jutt.
Kuidas elu teinekord annab meile ette selged märgid, mis otsuseid
teha või kus suunas liikuma hakata. Isegi kui sa saad aru ja
tõlgendad hiljem, on see parem kui üldse mitte aru saada.
Karmen
Kroonmäe ja Annika Kõrvoja olid need kaks naist, kellega vestlemas
käisin. Käsitööd on mõlemad noorest saadik teinud, väga palju
ise õppinud. Nad on hobikorras tegijad, isehakanud. Hobikorras
seetõttu, et kõlavaid tiitleid ja kõrgeid diplomeid ette näidata
ei ole. Annika mõtles kaua, kuidas ennast visiitkaardi peal
nimetada. Hobikunstnik on vist see kõige tabavam nimetus, jõudsime
sel õhtul otsusele. Maalimine, puidupõetus, savi voolimine on üks
osa tegevustest. Annikal on kunstnikuhing ja -silm, aga kuna meedia
roll tema nime kuulsaks muutmisel siiani on olnud null, siis
teataksegi teda ainult mõningates ringkondades. Aga need, kes
teavad, leiavad Annika ikka ja jälle üles, et tellida üks või
teine ese. Samuti on Karmeniga, ilma suurema lärmita on juhtunud
nii, et tööpuudust ei ole ja tellijaid jagub. Karmen koob vist
kõike, mida kududa annab, aga vööd ja sõbad on tema leivanumber.
Vaipu koob ka. Päris suuri.
Karmen:
„Kuidagi jõuavad õiged inimesed sinuni. Tuleb mingi kiri, et
ma tahan seda, mõni isegi ei ütle täpselt, mida ta tahab, ta
kuidagi tunneb ära, et ma suudan täppi panna... Vahepeal kaotad oma
tee ära, aga siis satuvad ette mingid inimesed ja suunavad sind
õigele teele tagasi.
Hästi
palju aega läks enda leidmisele. Vahepeal on mõõnaperioodid, sest
ühiskond pressib peale, et sa pead 8-17 tööl käima, pead niimoodi
olema. Aga samas on mul olemas pere toetus ja on inimesed, kes
usuvad sellesse, mida ma teen. Et käsitöö on ka töö ja sellega
saab ära elada. Varem ma tegin kõike, nüüd enam mitte.
Annika:
Me oleme kõiketegijad, aga lihtsalt ei jõua kõike teha, sa
lihtsalt kaotad ära tegemisrõõmu.
Karmen:
„Ja siis läheb hing uitama, siis on hea, kui kokku saame ja
istume, mõtteid on nii palju. Igal asjal on oma aeg. Kui see aeg
tuleb ja on määratud, siis tuleb see aeg selle asja jaoks. Aga kui
punnitada ja teha vägisi.... Kui ma teen ühte kruusi, on sellel
ühed mõtted sees, kui teen teist, on mul teised mõtted, mu tunded
on teistsugused sel hetkel. Kangakudumisel käib mul 150 mõtet peast
läbi, ma saan kõik oma mõtted läbi mõelda, asjad saavad
selgemaks”
Annika:
„Kui on tähtaeg, kui
on lubatud, siis lähed paanikasse, siis hakkab käest ära minema.
Kas ei kuiva korralikult või lähevad lõhki või ... kas see
tähendab seda, et niipalju on emotsioone sinna sisse pandud.
Ümberringi on kõik asjad elus, asjadel on hing. Käsitöö, see
on tehtud käsitsi, teist sellist ei ole, ei tule, see on tehtud
mõttega. Ja oska jälgida märke!
Ma
toon näite. Ma joonistasin endale metsa, enne kui ma seda
maamajakest endale otsisin ja ostsin. Ostmine venis, ma lihtsalt
käisin vaatamas. Siis hakkasin tegema ühte maali, tegin pildi. Ja
kui ma siis hiljem, sügisel septembris läksin sinna metsatukka,
siis see mets oli seal ees! Ma olin joonistanud oma metsa,
juunikuus. Ja tead, ma ei müünud seda pilti. Kuidas ma oma metsa
ära müün?
Meil
on siin veel selliseid asju. Seal on puidust kalender, see oli
esimene selline. Ma tegin ta ammu ja kui me kolisime, siis leidsin
ta riiuli alt tolmu seest üles. Ja nüüd vaata, seal kalendri peal
on sama maja, sama torn, kus me praegu oleme. See oli märk, mida ma
siis lugeda ei osanud.”
Edasi
liigub jutt kirikuvaiba peale. Kui keegi Urvaste kirikusse juhtub
mingil põhjusel, siis see roheline, rahvuslike motiividega pikk
vaip, mis tulijat ukse ees tervitab ja altari ette juhatab, on
Karmeni tehtud. Olustvere kooli lõputööna.
Karmen:
„Õppisin rahvuslikku tekstiili kaks aastat. Siis mul oli veel
käsitööpood ka, samuti pere. Kuniks tuli kirikuvaiba tegemine.
Üksinda ma ei julgenud seda enda peale võtta, Annika oli abis,
teisi inimesi ka. Eeltöö võttis hästi palju aega, need erinevad
etapid, kogu see ettevalmistus. Vahepeal tekkis juba paanika, et ei
jõua, vaipa oli vaja kiriku sünnipäevaks. Sa ei saa magada ka, kui
ei tee. Palju aega läks seletamise peale, mida ma teen ja et ma
jõuan. See oli aeg, mil ehitasin endale ümber kaitsemüüri, ainult
kõige lähemad inimesed pääsesid minu lähedale. Kuidagi pidin
oma jõu säilitama”
Annika:
„Minul oli au selles uue vaibaga kirikus esimene pulm
kaunistada”
See
fakt, et Annika kõige muu hulgas ka ruumide kaunistamise ja
lilleseadega tegeleb, tuli alles nüüd meelde. Ja kindlasti pole
Annika oskuste nimekiri siin veel täielik, ilmselt tuleb neid kodus
hiljemgi meelde ...
Edasi
liigub jutt Karmeni õpingutele Olustvere Teenindus- Ja
Maamajanduskoolis.
Karmen:
„Ma läksin kooli selleks, et õppida, mitte selleks et linnuke
kirja saada või paber. Ma tundsin, et ma tahan rahvuslikku käsitöö
kohta rohkem teada ja osata, rohkem süvitsi minna. Käsitööalaseid
aineid oli päris palju, olid kutsekooli ained. Midagi üleliigset
küll ei olnud. Ja programmi rohkem ei oleks mahtunud. Kahe aasta
jooksul tegime väga palju asju läbi. Õpetajad nõudsid palju, me
ise proovisime, et teha hästi palju.
Ma
tahan veel kooli minna. Puutööndust tahtsin Olustverre, aga see jäi
tookord ära. Siis tahtsin tekstiili, aga jäi ka ära. Ikka tahan
minna, niipalju on veel õppida. Praegu on mul käsitöö meister 4.
tase, selle sain. Tahaks viiendat. Akadeemiasse ei julge unistada,
kaks koolilast ja kolmas veel paariaastane. Aga kui midagi väga
tahta, siis ikka saab.”
Küsin,
et milline variant on parem – kas see, kui sa saad teha asju enda
järgi, või see, kui täpselt öeldakse ette, et nii ja nii peab
olema?
Karmen:
„Ikka enda mõtte järgi. Mul on hea meel, kui inimesed
leiavad su üles ja hindavad su tööd. Pühendad end konkreetsele
inimesele, see on temale pühendatud aeg”
Annika:
„See on suurim rõõm, kui klient jääb su tööga rahule, see
on supertunne. Sa nagunii räägid kliendiga, mingid suunad tunned
ära, mida ta ootab. Aga ma ei saa ikkagi võtta kliendi silmi ja
vaadata läbi nende, et mida tema seal näeb ja ootab. Ikka teen
selle järgi, nagu mulle tundub, et võiks olla. Klient peab
usaldama. Et ma teengi selliseid, nagu ma teen, ma ei saa ju ennast
muuta.
Mul
ei ole ka kataloogi, ma ei tee ühesuguseid asju. Ei hakka kunagi
tegema.”
Jutuks
tuli veel laatadel käimine. Vahepeal Annika ja Karmen osalevad,
vahepeal mitte, oleneb tellimustest ja töökoormusest. Hea on käia
sellistel üritustel müümas, kus nii riietus kui üldine fiiling on
temaatiline ja mõnus, nagu näiteks hansapäevad.
Kui
nüüd keegi küsib, et kust seda torni ja kuldsete kätega perenaisi
leida võib, siis vastus on - Antslast. Hauka laada ajal kohe
kindlasti ka müümas oma torni ees laadaplatsil. Ja saladuskatte
all võib öelda, et esmaspäeva õhtuti saab tornis savi voolida
Annika õpetuste järgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar