reede, 11. november 2016

ILMUNUD: Keraamik Helemall Maask, aprill 2016

https://issuu.com/ajakirioledsa/docs/ajakiri_oled_sa...aprill_16

Keraamik HELEMALL MAASK


Huvi tekkimiseks ei olegi palju vaja. Üks foto, üks pilk. Vaatad ja vaatad ja aru ei saa, millega tegu. Jalad ja silmad on, nina ka, aga mis asi see on? Mis otstarve, mis materjal?

Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on koolitööga. Keraamik Helemall Maask on postitanud fotosid töödest, mis valmivad õppimise ajal Olustvere Teenindus - ja Maamajanduskoolis.

„Aeg-ajalt ikka keegi küsib, et mida sa seal koolis siis õpid ka... Panen siis siia natuke koolitöid ka vaatamiseks” - on fotoalbumi kommentaar.

„Keraamika õpe on sesoonõpe, see on mõeldud inimestele, kes igapäevaselt tegelevad millegagi ja siis selle kõrvalt õpivad. Aga mina igapäevaselt tegelengi keraamikaga, ma olen üritanud aastajagu või natuke rohkem oma leiva sellega lauale saada” sõnab Helemall selgituseks. Ja räägib edasi:

„Olin kunstiõpetaja, mul on õpetaja taust. Varem elasin ma Tallinnas, pärast maale kolimist 3-4 aastat tagasi, elan perega Lõuna -Eestis. See oli see hetk, mil endaga tõtt vaadata, et mis siis nüüd edasi saab. Maal teadupärast töökohti niiväga ei pakuta. Kunstiõpetajana otsisin võimalusi ja leidsin mõned kunstiringid, lasteringid, seenioride kokkukäimiskohad. Ma olin õppinud ka pedas keraamikat, aga mitte piisavalt. Sain pakkumise hakata keraamika ringe tegema, nii see vaikselt läks. Siis avati Räpinas loomekeskus, ilus suur maja, hea sisutusega, keraamikaklass. Pakuti võimalust seal õpetama hakata, ja niimoodi minu tee sinna keraamika juurde läks.
Aga ühel hetkel, kui sa oled piisavalt õpetanud, aga ei ole erialast haridust, siis lihtsalt jõuad sellesse punkti, et mida ma õpetan, oleks vaja ise ka õppida. See mind Olustverre viiski, ” räägib Helemall edasi.
„Oli vaja teha õpilastele näidiseid, igasuguseid asju hakkas kogunema riiulite peale omajagu. Ühel hetkel hakkasid tulema suvitajad-turistid, gruppide kaupa käis inimesi vaatama uut loomekeskust. Riiulite peal olid asjad, hakati küsima, et kas need on müügiks, kas võiks neist selle või teise endale saada, et mis hinnaga te selle ära müüksite. Ühel hetkel taipasin, et keegi tahab neid, keegi tahab neid osta. Ja nii see vaikselt arenes, mul on oma firma ka” sõnab naine. „
„Mõte tekkis siis, kui ma nägin tellimustest, et sellest võib oma ettevõte välja kasvada. See ei olnud enam niisama nali ja hobi tegemine. Tegin suvel kõvasti tööd, teenisin raha, ostsin endale ahju. Täpselt nii see tuligi. See on kõik oma jõududega tulnud, mingeid toetusi ega stardikapitali ei ole saanud. Ja eks õpetaja töö aitab esialgi vee peal püsida. Palka ma endale oma firma kaudu veel ei maksa, ma ise nimetan seda nii, et kogun immateriaalset kapitali: kliendibaasi, suhteid, annan endast teada, kes ma olen.Kogun neid teadmisi, milleks ma suuteline olen. See hetk, kui ma kooli lõpetan, võtan asja tõsisemalt käsile. Siis ehk suudan ka endale palka maksta”

Vestleme edasi õppimise ja kursuste teemal. Selgub, et Helemall on nö teeneline õppija. Kui ta veel Tallinnas elas, siis oli tal üks kool ja teine kool ja kolmas kool ... kuni vanemad vaatasid juba pika pilguga, et kas neid lapsi siis ei tulegi, jälle läks kooli. Aga Helemall arvab, et see ei ole viimane kool. Et see on selline rahutute hingede asi, - tahad midagi uut õppida, tahad areneda. Maal inimene õpibki uusi asju juurde. Ja eriti tore on, kui need ei ole sellised sunnitud õppimised, et lähed kuskile töötukassase, sind pannakse kirja ja pead kohal käima ja sa lihtsalt pead seal punkti kirja saamise pärast käima. Vaid et kui sa ise saada aru, kuhu jalad ja süda sind veavad, siis on hea õppida, räägib Helemall.

Küsimusele, kus keraamikuks veel õppida saab, vastab Helemall, et Kuressaare ametikoolis ka, ja siis on juba Kunstiakadeemia. Olustvere ja Kuressaare lõpetajad saavad - keraamika sell tase 4, on kutseeksamil kirjas. Need on nö käsitöölised. EKAst tulevad ikkagi keraamikud-kunstnikud. Kuivõrd kunstnik või käsitööline ametikoolist tuleb, sõltub ikka igaühe enese panusest ja andest. Kui võrrelda iseõppijat või koolis käinut, siis koolis on süsteemne lähenemine:
„Muidu sa toodad tellimusi, teed oma asju, kavandad ja mõtled muidugi ka läbi, aga just selline sügavam sisu on asjal. Neid asju meie ümber on tohutult palju meie ümber, milleks neid asju lihtsalt juurde toota, sellel peab olema mingi laiem pilt. Muidu on nii, et kui sa õpid ühe meistri juures, saad ühed nipid. Õpid teise juures, saad need. Aga kooli tulevad kokku erinevad inimesed, me jagame oma kogemusi üksteisega. Sa näed väga palju erinevat. Ei ole nii, et istud klassis ja õpetaja jagab oma kogemusi. Vahel on isegi nii, et mõnele asjale ei ole õpetajal vastust ja koos leiame neid. See on isegi selline mingil määral tugigrupp ja võrgustik, mis tekib. Sul ei ole enam konkurente, vaid sul on koostööpartnerid, see on selline tugivõrgustik.”
On pingelisi momente ka, lausub Helemall: „On hetki, kus teise aasta keskpaigas tunned, et on ikka pagana raske. Et miks ma selle ette võtsin.Aga me kõik toetame üksteist, innustame, et ei, sa ei jäta pooleli. Kui sul on ikkagi selline eriala valitud, mis sulle korda läheb, siis see on kõige tähtsam asi.”

Üks lause Helemalle jutust on mind vestluse algusest peale kummitanud ja meeles mõlkunud, küsin nüüd selle ära:
Aga selline Tallinnast maaletulek, mis selle tingis?
„Ma ei ole päris Tallinnast, vaid selle lähedalt. Ma nagu tunnen neid maainimesi juuri. Tallinn ei olnud minu jaoks see päris ... need olid õpingute ja väljakujunemise aastad seal, siis sündisid lapsed. Ja kuna mul on poisid kasvamas, siis minu ettekujutus poisslaste kasvamisest on ikkagi selline, et peavad saama puu otsa ronida ja kala püüda ja siis kuidagi läks nii, mees on ka juurtega Lõuna- Eestist, see tõi kuidagi tõi meid siia”

Küsin teise asja ka ära, selle jalgade ja silmadega kuju kohta, mis fotol. Marabu Mustafa - kunagi suvel saab teda meie maja ees näha, kui ta on läbinud puupõletuse. Sisse tulevad mingid kõrrelised lehvima, postitab Helemall selgituse.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar