Keraamik
HELEMALL MAASK
Huvi
tekkimiseks ei olegi palju vaja. Üks foto, üks pilk. Vaatad ja
vaatad ja aru ei saa, millega tegu. Jalad ja silmad on, nina ka, aga
mis asi see on? Mis otstarve, mis materjal?
Lähemal
uurimisel selgub, et tegemist on koolitööga. Keraamik Helemall
Maask on postitanud fotosid töödest, mis valmivad õppimise ajal
Olustvere Teenindus - ja Maamajanduskoolis.
„Aeg-ajalt
ikka keegi küsib, et mida sa seal koolis siis õpid ka... Panen siis
siia natuke koolitöid ka vaatamiseks” - on fotoalbumi kommentaar.
„Keraamika
õpe on sesoonõpe, see on mõeldud inimestele, kes igapäevaselt
tegelevad millegagi ja siis selle kõrvalt õpivad. Aga mina
igapäevaselt tegelengi keraamikaga, ma olen üritanud aastajagu või
natuke rohkem oma leiva sellega lauale saada” sõnab Helemall
selgituseks. Ja räägib edasi:
„Olin
kunstiõpetaja, mul on õpetaja taust. Varem elasin ma Tallinnas,
pärast maale kolimist 3-4 aastat tagasi, elan perega Lõuna
-Eestis. See oli see hetk, mil endaga tõtt vaadata, et mis siis nüüd
edasi saab. Maal teadupärast töökohti niiväga ei pakuta.
Kunstiõpetajana otsisin võimalusi ja leidsin mõned kunstiringid,
lasteringid, seenioride kokkukäimiskohad. Ma olin õppinud ka pedas
keraamikat, aga mitte piisavalt. Sain pakkumise hakata keraamika
ringe tegema, nii see vaikselt läks. Siis avati Räpinas
loomekeskus, ilus suur maja, hea sisutusega, keraamikaklass. Pakuti
võimalust seal õpetama hakata, ja niimoodi minu tee sinna keraamika
juurde läks.
Aga
ühel hetkel, kui sa oled piisavalt õpetanud, aga ei ole erialast
haridust, siis lihtsalt jõuad sellesse punkti, et mida ma õpetan,
oleks vaja ise ka õppida. See mind Olustverre viiski, ” räägib
Helemall edasi.
„Oli
vaja teha õpilastele näidiseid, igasuguseid asju hakkas kogunema
riiulite peale omajagu. Ühel hetkel hakkasid tulema
suvitajad-turistid, gruppide kaupa käis inimesi vaatama uut
loomekeskust. Riiulite peal olid asjad, hakati küsima, et kas need
on müügiks, kas võiks neist selle või teise endale saada, et mis
hinnaga te selle ära müüksite. Ühel hetkel taipasin, et keegi
tahab neid, keegi tahab neid osta. Ja nii see vaikselt arenes, mul on
oma firma ka” sõnab naine. „
„Mõte
tekkis siis, kui ma nägin tellimustest, et sellest võib oma
ettevõte välja kasvada. See ei olnud enam niisama nali ja hobi
tegemine. Tegin suvel kõvasti tööd, teenisin raha, ostsin endale
ahju. Täpselt nii see tuligi. See on kõik oma jõududega tulnud,
mingeid toetusi ega stardikapitali ei ole saanud. Ja eks õpetaja töö
aitab esialgi vee peal püsida. Palka ma endale oma firma kaudu veel
ei maksa, ma ise nimetan seda nii, et kogun immateriaalset kapitali:
kliendibaasi, suhteid, annan endast teada, kes ma olen.Kogun neid
teadmisi, milleks ma suuteline olen. See hetk, kui ma kooli lõpetan,
võtan asja tõsisemalt käsile. Siis ehk suudan ka endale palka
maksta”
Vestleme
edasi õppimise ja kursuste teemal. Selgub, et Helemall on nö
teeneline õppija. Kui ta veel Tallinnas elas, siis oli tal üks
kool ja teine kool ja kolmas kool ... kuni vanemad vaatasid juba
pika pilguga, et kas neid lapsi siis ei tulegi, jälle läks kooli.
Aga Helemall arvab, et see ei ole viimane kool. Et see on selline
rahutute hingede asi, - tahad midagi uut õppida, tahad areneda.
Maal inimene õpibki uusi asju juurde. Ja eriti tore on, kui need ei
ole sellised sunnitud õppimised, et lähed kuskile töötukassase,
sind pannakse kirja ja pead kohal käima ja sa lihtsalt pead seal
punkti kirja saamise pärast käima. Vaid et kui sa ise saada aru,
kuhu jalad ja süda sind veavad, siis on hea õppida, räägib
Helemall.
Küsimusele,
kus keraamikuks veel õppida saab, vastab Helemall, et Kuressaare
ametikoolis ka, ja siis on juba Kunstiakadeemia. Olustvere ja
Kuressaare lõpetajad saavad - keraamika sell tase 4, on kutseeksamil
kirjas. Need on nö käsitöölised. EKAst tulevad ikkagi
keraamikud-kunstnikud. Kuivõrd kunstnik või käsitööline
ametikoolist tuleb, sõltub ikka igaühe enese panusest ja andest.
Kui võrrelda iseõppijat või koolis käinut, siis koolis on
süsteemne lähenemine:
„Muidu
sa toodad tellimusi, teed oma asju, kavandad ja mõtled muidugi ka
läbi, aga just selline sügavam sisu on asjal. Neid asju meie ümber
on tohutult palju meie ümber, milleks neid asju lihtsalt juurde
toota, sellel peab olema mingi laiem pilt. Muidu on nii, et kui sa
õpid ühe meistri juures, saad ühed nipid. Õpid teise juures, saad
need. Aga kooli tulevad kokku erinevad inimesed, me jagame oma
kogemusi üksteisega. Sa näed väga palju erinevat. Ei ole nii, et
istud klassis ja õpetaja jagab oma kogemusi. Vahel on isegi nii, et
mõnele asjale ei ole õpetajal vastust ja koos leiame neid. See on
isegi selline mingil määral tugigrupp ja võrgustik, mis tekib. Sul
ei ole enam konkurente, vaid sul on koostööpartnerid, see on
selline tugivõrgustik.”
On
pingelisi momente ka, lausub Helemall: „On hetki, kus teise aasta
keskpaigas tunned, et on ikka pagana raske. Et miks ma selle ette
võtsin.Aga me kõik toetame üksteist, innustame, et ei, sa ei jäta
pooleli. Kui sul on ikkagi selline eriala valitud, mis sulle korda
läheb, siis see on kõige tähtsam asi.”
Üks
lause Helemalle jutust on mind vestluse algusest peale kummitanud ja
meeles mõlkunud, küsin nüüd selle ära:
Aga
selline Tallinnast maaletulek, mis selle tingis?
„Ma
ei ole päris Tallinnast, vaid selle lähedalt. Ma nagu tunnen neid
maainimesi juuri. Tallinn ei olnud minu jaoks see päris ... need
olid õpingute ja väljakujunemise aastad seal, siis sündisid
lapsed. Ja kuna mul on poisid kasvamas, siis minu ettekujutus
poisslaste kasvamisest on ikkagi selline, et peavad saama puu otsa
ronida ja kala püüda ja siis kuidagi läks nii, mees on ka juurtega
Lõuna- Eestist, see tõi kuidagi tõi meid siia”
Küsin
teise asja ka ära, selle jalgade ja silmadega kuju kohta, mis fotol.
Marabu Mustafa - kunagi suvel saab teda meie maja ees näha, kui ta
on läbinud puupõletuse. Sisse tulevad mingid kõrrelised lehvima,
postitab Helemall selgituse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar