Avaldatud varjunime Henrietta Akkermann all, tegelik autor Liana Allas
ROOSIAIA KUNINGANNA CHRISTI
Kuigi laulufraasiga roosiaia
kuninganna seostatakse
meil kõige rohkem Anne Veskit, pole ta ainus, kes seda tiitlit kanda
võib. Roosikasvataja Christi Unt on sama nimetuse auga välja
teeninud. Kogemuste, töö ja suhtumisega. Aastaid laatadel ringi
liikunud inimesena olen Christiga suhelnud, küsinud abi ja nõu
rooside kohta, ja alati saanud asjatundlikku infot, taustaks naeratus
ja säravad silmad . Ning ilmselge armastus rooside vastu. Kellele
meist ei meeldiks roosid? Kuidas Christi roosikasvatuse juurde jõudis
ja milline näeb välja tema aastaring ning kuhu minna õppima,
sellest järgnevas intervjuus.
Millal
tekkis huvi aianduse vastu? Ja millal tuli otsus rooside kasuks?
Minul juhtus küll hoopis vastupidi. Kõigepealt
tuli huvi rooside vastu ja siis järk järgult hakkas huvitama ka muu
aiandus. Roose oli mul võimalik jälgida oma isa kõrvalt, kes
tegeles istikukasvatusega juba nõukogude ajal. Mäletan selgelt,
kuidas juba lapsena, tundusid roosid nii aukartustäratavalt
teistsugused ja kuninglikud lilled. Võib-olla tingis seda ka
asjaolu, et muud lilled kasvasid kuidagi niisama, aga rooside puhul
oli alati palju küsimusi ja isa tundus nii tark ja tähtis neist
rääkides.
On Teil aedniku haridus või olete ise õppinud?
Kas õppimine või täiendamine kuulub ka praegu igapäevaellu?
Räpinasse läksin ennast aiandusalaselt täiendama
juba täiskasvanuna. See oli suurepärane võimalus, mida muide
kasutavad paljud väga erinevas eas inimesed. Meie kursuse kõige
vanem inimene oli üle viiekümne. Mina kahekümneviiesena olin üks
noorematest. Inimesi oli igasugustelt erialadelt ja väga erinevate
ambitsioonidega. Oli neid, kes soovisid vaid oma koduaias toimetada ,
neid, kellel juba pikaajaline töökogemus ja neid, kes küll alles
päris puhtad lehed, aga plaanisid aiandusest teha elukutse.
Täiskasvanuna õppides oli meeldiv kogemus see, et “tagumiktunde”
ei tehtud, vaid kõik tahtsid koolist saada maksimumi. Aianduserialal
õppisin 2 aastat, mille järel sain aedniku kutse. Kui ma läksingi
Räpinasse suuremate ootustega ennast täiendada iluaianduse
valdkonnas, siis tegelikkuses vaimustusin üle ootuste just puu- ja
köögiviljandusest, seda muidugi tänu fantastilistele õppejõududele
Jaan Kivistikule ja Tiina Paasikule.
Praegu olen oma õpingutes teinud täiesti
kannapöörde. Kuna mind on alati huvitanud võõrad maad ja
kultuurid, siis oma vaba aja talveperioodil, olen pühendanud
keeleõpingutele. Õpin paralleelselt hispaania, vene ja soome keelt.
Millist kooli soovitate inimestele, keda
huvitab samuti aiandus?
Omast kogemusest oskan soovitada ikka Räpina
Aianduskooli, kuigi olen ka väga palju positiivset kuulnud Luua
Metsanduskooli kohta. Mõlemas on ka kaugõppevõimalused. Tean, et
võrreldes selle ajaga, kui mina Räpinas käisin, on seal palju
uuendatud. Rajatud on väga moodne õppekasvuhoone ja renoveeritud
õppehoone.
Aiandusega tegelemine on teatavasti meie
kliimas hooajaline, algab kevadel ja saab otsa sügisel, millega
tegelete talvel?
Meie puhkeperiood aiandusest kestab tegelikult
väga lühikest aega. Viimased sügistööd saavad napilt tehtud
detsembri alguseks ja märtsis alustame juba taimede vabastamisega
talvekatetest (seda muidugi kasvuhoones) ja talvise pookimisega.
Vahele jääb napp kolm kuud, millal uuendan kodulehte, korraldan
raamatupidamist ja teen plaane järgmiseks hooajaks. Kindlasti on
talv ka hingetõmbeaeg, samas olles harjunud kevadest sügiseni palju
füüsiliselt liigutama, on sellega pahatihti raske harjuda.
Talveperioodil olen hõivatud ka koolituste korraldamisega, küll aga
aiandusest sootuks erineval teemal.
Aprillis, maamessist alates, algab
laadahooaeg. Kas laadad on taimemüüjate põhilised müügikohad?
Kas laadal osalemine toimib ka turundusena?
Laadakultuur on Eestis väga populaarne. Hea
korraldusega kästitöö- ja taimelaatu külastavad igal aastal
kümned tuhanded inimesed. Laadalt taime ostes on need saanud parima
võimaliku hoolduse ja on tihti ka soodsama hinnaga kui kauplustes.
Viimastes kipub hooldamise pool tihti puudulikuks jääma. Kui tuua
nüüd roosiistikuid näiteks, siis halva hoolduse korral kipuvad
levima ebameeldivad seenhaigused ja kes meist tahaks osta haiget
taime. Internetimüügi korral aga ei näe konkreetset müügil
olevat taime, vaid lihtsalt ilusat pilti ja päris täpselt kunagi ei
tea, mida võid tegelikult saada.
Meie jaoks toimib laadal osalemine kindlasti
turundusena. Kuna meie laadakalender võimaldab sõita Eesti ühest
otsast teise, siis nii same teha endale ulatuslikku reklaami.
Kummalise juhuse tõttu on meil siin Kose vallas Karla külas neli
väga erinevat aiandustalu ühe tee ääres reas. Teeme tihedat
koostööd ja tutvustame ennast ühiselt Karla küla aiandustaludena.
Kõik talud pakuvad müügiks istikuid ja kolmes on võimalus
külastada kollektsiooniaeda. Roosoja talu juurde on rajatud
rosaarium, kus kasvamas ca 300 erinevat roosisorti. Kokku on maha
istutatud üle 500 roosipõõsa. Kuna asume sisemaal külmas
piirkonnas, kus talvine temperatuur tihti Kuusikusti madalamam, siis
on meie kandis hea vaadata, mis edeneb ja mis mitte.
Niipalju, kui ma Teid laadal näinud olen, Teil
silm särab inimestega suheldes ja roosidest rääkides. Kas see on
parim aeg aastast või on laadahooaeg ikkagi suhteliselt koormav?
Kevad on ikka parim aeg aastast. Väike hirm
laadahooaja suhtes on aga loomulikult hinges. Tööpäevad kestavad
varavalgest õhtu pimedani ja seda ilma ühegi puhkepäevata. Natuke
kergemaks läheb alles juulis, aga siis hakkab kodune rosaarium
õitsema ja energia tuleb suunata selle korrashoiuks ja külaliste
vastu võtmiseks. Kui nüüd võrrelda nende ettevalmistavate
töödega, mis eelnevad laadale jõudmisele, siis on laadal
inimestega suhtlemine päris mõnus puhkus. Silm särab tõenäoliselt
mitte ainult sellepärast, vaid pigem kestvast ja ikka veel kasvavast
vaimustusest nende kaunite lillede vastu.
Kuidas roosihuvilised Teid üles leiavad –
kas selle aja peale on tekkinud juba tuntus aiapidajate hulgas,
samuti autoriteet? Minu jaoks küll, kui on vaja rooside teemal
kellegi käest nõu küsida.
Eks igaühel on oma lemmikmüüjad. Mulle meeldib
ka oma ostud teha juba väljakujunenud kohtadest. Kui soovitatud
sordid hästi edenevad ja taimed korralikud, siis tuled ju ikka
järgmisel aastal tagasi. Vahel vaid selleks, et natuke juttu
rääkida. Kuna oleme iga istikut korduvalt käest läbi lasknud,
enne kui seda müügiks pakume, siis oskame rääkida ka nende
tugevatest ja nõrkadest külgedest. Edasimüüjaid meil ei ole ja
see meeldib päris paljudele meie klientidele, sest nii on võimalik
laadal suhelda otse tootjaga.
Kas Hollandist, Poolast meile müügile toodud
roosidel on võimalus ellu jääda?
Võimalus ellu jääda on ikka. Paljuski oleneb
see sordist, mille kohta on mõistlik enne ostmist uurida. Kui ise
infot ei leia, siis küsida foorumites või Facebooki aiagruppides.
Paljuski oleneb see ka alusest, millele on roos poogitud. Sellega on
juba keerulisem, sest tihtilugu maaletoojad ise ka ei tea, millise
alusega on tegemist. Meie kasutame koerkibuvitsa (Rosa
canina), mis on tõestanud oma
külmakindlust Eestimaa randades. Lisaks on sellel kibuvitsal hästi
arenenud juurestik, mis aitab kaasa roosipõõsa kiirele kasvule. Ja
mis kõige olulisem. Meie talved. Siinkohal soovitaks tundmatu
päritoluga roosisorte esialgu vähe hoolsamini katta, siis tekib
juba omal kogemus ja teadmine, kuidas konkreetne sort käitub.
Kas paremad roosid saab siis aeda ikkagi
nendest roosidest, mis on kasvatatud meie kliimas, ehk siis Eestis?
Nagu juba eelnevalt vastasin, on väga tähtis
sordivalik. See, et taim on kasvatatud Eestis, ei tähenda kohe, et
ta on külmakindel. Õrnu sorte pakutakse nii sissetoodud rooside kui
ka Eesti toodangu hulgas. Oluline on see, et müüja teid
informeerida tahaks ja oskaks, siis saate ise otsustada, kui suure
riski soovite võtta. Mõned külmaarad sordid lihtsalt on väga
kaunid ja neid soovitakse hoolimata sellest, et nendega tuleb rohkem
mängida või vahel võib taim sootuks välja minna. Üks selliseid
on väga populaarne roos ‘Nostalgie’, mis on täiesti lummavalt
ilusate õitega. Aga kui info sealjuures on selline, et katta ei ole
vaja või piisab mõnest kuuseoksast, siis võib kergesti oma roosist
ilma jääda. Samas neile, kes soovivad ilusat aeda ja suuremaid
riske võtta ei soovi, on Eestis pakkuda väga rikkalik sortiment,
oluline on need õiged roosid üles leida. Näiteks soovitaks
sellisesse aeda pargiroose, mis teinekord oma õiteiluga teevad
silmad ette ka õrnadele vaasiroosidele. Näiteks võib tuua meie
pere suure lemmiku ‘Hansalandi’, mis õitseb rohkelt jaanipäevast
külmadeni.
Kas on olemas roosisorte, mis on täiesti
külmakindlad?
Meie talved võivad olla teinekord nii
äärmuslikult ebasoodsad, et võivad rikkuda isegi väga
külmakindlaid sorte. Viimati olid sellised talved 2006. ja 2007.
aastal, kui said kõvasti kannatada isegi pargiroosid ja paljudes
aedades õrnemad roosid hävisid. Aga päris külmakindlaid ikka on
ka. Siinkohal soovitaksin pargiroosidest valget lõhnavat ‘Lac
Majeau’d, lillakaspunast ‘Hansa’t, omapärast punaste nuppudega
valgeõielist ‘Louise Bugnet’d või intensiivset sinilillat ‘The
Bishop’i.
Millal roosikasvataja ise aias suvel roose
naudib? Hommikuti, kohvitass käes? Või õhtuti, enne
päikeseloojangut?
Kuna kohvi ma ei joo, siis käin roose nautimas
rohkem fotoaparaat käes. Parim aeg selleks ongi hommikuti. Ja kuna
meie aias on õitseajal alati palju külalisi, siis ekskursioone
tehes, on omal ka aega kaunite õite üle rõõmu tunda.
Selline küsimus ka, et kas roosikasvataja
endale roose tuppa vaasi ka toob?
Üldiselt ma õisi vaasi võtta ei raatsi. Külla
minneski haaran kaasa parem mõne nägusa istiku, mitte ei lähe
kääridega aeda vaasiõisi lõikama. Üks erand siiski on. Rooside
silmastamise ajal augustis ja septembris, on meie vaasid roosiõisi
täis. Selleks, et saada materjali rooside paljundamiseks, tuleb
ohverdada õied. Aga kuna meil kasvavad järgmise aasta müügiroosid
põllu peal ridades, siis enamasti saan ma oma vajaliku
paljundusmaterjali kätte sealt ja ei pea aiailu maha lõikama
minema.
CHRISTI UNT, Roosoja talu (Karla küla, Kose vald,
Harjumaa), http://www.roos.ee/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar