ILMUNUD: Age ja Kristjan Luha, aprill 2016

https://issuu.com/ajakirioledsa/docs/ajakiri_oled_sa...aprill_16

HINGES PEAB OLEMA MINGI RAHUTUS, MIS VIIB EDASI

Sel keskööl, kui Age ja Kristjan Luha 14 aastat tagasi Tallinna Botaanikaaias abiellusid, sai alguse teekond, mida nad ei oleks osanud ealeski oodata. Kuigi iga abielu, iga kooselu on unikaalne, liiguvad paljud tavalist ja sisseharjunud rada pidi: töö, pere, kodu, rutiin. Mõned paarid väsivad sel teekonnal, kasvavad lahku, lahutavad. Teised jälle leiavad võimalusi astuda rajale, mille iga käänaku taga ootab täiesti uus väljakutse. Veelgi imelisem on, kui kahe inimese erinevate väljakutsetega elud kõlavad kokku harmooniaks, ka läbi raskuste, töö ja eneseületamise.

Age ja Kristjan Luha puhul ei ole kohe kindlasti tegemist tavaliste eestlastega. Pigem võib neid nimetada kosmopoliitideks. Kui tavaliselt küsitakse inimeste käest, et kus ja mis riikides teie käinud olete, siis nende puhul on õigem küsida, et kus te veel käinud ei ole?

„Paljud defineerivad end läbi asjade, mida nad omavad. Me oleme sellised, millist teed oleme käinud. Me võime asju omada, aga see ei tee kedagi õnnelikuks. Lõpuks need asjad omavad sind,” lisab Age.

Huvi elu vastu, teineteist armastav ja toetav suhe, sarnane mõtteviis, õpingud ja töö on pakkunud neile teekonna, mida küll kadestatakse, küll kritiseeritakse, aga mida see tegelikult on tähendanud, teavad vaid asjaosalised ise. Oleks naiivne arvata, et kõik on tulnud kergelt, iseenesest, ilma pingutuste, pisarate ja kompromissideta.

Ei saa rääkida mitte lihtsalt tööreisidest, vaid Kristjani tööülesannetest erinevates riikides kolme-nelja aasta kaupa. Hetkel Nike`i tegevjuht Venemaal, varasemalt Hollandis ja Kreekas. Nike`i üks asepresidentidest.

Sel õhtul, kui Age ja Kristjaniga elust, tööst ja raamatutest räägime, on mõlemad heatujulised ja avatud jagama oma maailmavaadet. Küsin, kas Kristjan vahetevahel vihane ka on, sest selline pilt minu mälus puudub.

„Ei ole. Ma võin omalt poolt öelda – ma ei ole Kristjanit 16 aastat vihasena näinud. Natuke vaiksem ehk vahepeal, aga mitte kunagi vihane.” sõnab Age.

Küsimusi ja jututeemasid jätkub, väikeseid tarkuseteri on vastustes küllaga. Tunda on soojust omavahelises suhtlemises. Üks alustab mõtte ja teine lõpetab. Ühe käest küsin ja teine täiendab, toetab. Samamoodi on kõiges, olgu selleks siis kõrbesafari, surfamine, maratonijooks või lõputu asjade pakkimine. Või tööpäev majaehitusel. Tööriistad püsivad käes mõlemal, suurest maailmast Eestis ringi käies saab Kristjan hästi hakkama ka näiteks puude lõhkumisega Võrumaal. Sama edukalt oskab Age sae ja akutrelliga ringi käia. Olen tähele pannud ühte tunnusjoont edukate inimeste juures – soov kõik omal nahal järgi proovida, huvi uurida asju ja nähtusi. Uudishimu kõige suhtes.

Mainimata ei saa jätta, et kõigele lisaks on tegemist paadunud ja lootusetute loomasõpradega. Nende katuse all elab 2 triibikut ehk leidkassi, Kreekast toodi kaasa 2 koera. Eelmise aasta lõpus leidis tee nende koju 10-aastane väiksemat sorti koerake Viktor.

Küsimus Kristjanile: Oled väikesest Eestist Euroopasse jõudnud, mis on selles tõukeks olnud, mis Sind sinna on viinud? Iseloomuomadused, lojaalsus, pühendumus, huvi?

Kristjan: Ma arvan, et mingit suurt võlusõna siin ei ole. Meil oli võimalus minna ja me läksime. Loomulikult oli võimalus ka mitte minna. Mitu asja peavad juhtuma õigel ajal. Et selliseid karjäärisamme teha, peaks olema enam-vähem sobivas vanuses. 20-25 on tihti veel vähe kogemust, et mõnes Euroopa peakontoris tööle saada. Aga samas, kui oled juba 35-40, on hilja minna, kui kuskilt väikesest kohast tuled. Igas keskkonnas, suuremas organisatsioonis läheb aega, et tegevusharu ja ettevõtet tundma õppida, end tõestada, üles töötada ja et seal kindel olla oleks. Meil lihtsalt juhtus nii, et mina olin 27, paras aeg end proovile panna. Loomulikult peab jätkuma uudishimu, riskivalmidust ja tahet jätta turvaline kodune keskkond selja taha. Lähed oma mugavustsoonist välja, et vaadata, mis saab. Üks põhjus, miks me läksime, oli ka see, et alati saab ju tagasi tulla. Uksed peavad lahti olema.

Aga siiski, miks Sind ikkagi kutsuti, see põhjus pidi olema siin Eestis varem olemas, mida Sa selleks ära olid teinud?

Kristjan: Olin viis aastat Nike`i maaletooja juures töötanud, olime Nike süsteemis sees. See keskkond siin oli hüppelauaks. Maaletoojad on ju hästi tihedas koostöös brändi ja peakontoriga ning praegugi on väga hästi kuulda ja näha neid, kes erinevates riikides maaletoojate juures töötavad.

Mida peaks tegema noor, kes tahaks samale rajale astuda, kus Sina praegu?

Tänapäeval on lihtsam minna noortel Euroopasse tööle. On lihtsam saada hea haridus suurtes ülikoolides ja praktikat maailma parimate brändide juures. Kui endal on huvi ja tahtmist, oskust suhelda, pea on lahti, siis ei peaks olema mingeid takistusi. See, kust sa tuled, näiteks Ida-Euroopast, pole absoluutselt oluline. Rohkem loeb see, kuidas sa ennast tõestad, mis kogemus sul on. Noortel on võimalus ka praegu Nike`sse tööle tulla, kui vaid piisavalt tahtmist ja pealehakkamist. Häid inimesi leida on väga raske, kõige suurem kasvupidur nii Eestis kui globaalselt üldse on talentide leidmine. Väga raske on leida võimekaid inimesi, kellel on suurt potentsiaali ja oskust lahendada kompleksseid probleeme, leida ja realiseerida uusi võimalusi kasvuks. Nike`s on täna ligi 60 000 töötajat, pooled nendest jaedivisjonis, ülejäänud peakontorites, tütarfirmades. Leida sinna piisavalt talendikaid inimesi igale tasandile on kõige suurem väljakutse.

Kas tööle saamise juures oli ka Sinu haridusel oluline roll?

Kristjan: Kõrghariduseta jalga ukse vahele saada on väga keeruline. Samas on aina rohkem selliseid ettevõtteid, Nike sealhulgas, kes eriti ei vaata, millises ülikoolis oled hariduse saanud.

Mul oli teistmoodi, ma olin juba selles valdkonnas tööl, võeti rohkem kogemuse kui diplomi järgi. Aga praegu, eriti kui see on su esimene töökoht ettevõttes, loeb peamiselt see, kuidas sa intervjueerid - kui lahtine su pea on, kuidas arutled ja probleeme lahendad. Diplomit enam niiväga ei vaadatagi. Alguses ehk küll, aga kui sul on juba töökogemus, ei küsi enam keegi.

Age: Kuna Kristjanil on kaks magistrit, siis seda küsiti küll, et ega doktorit ei ole plaanis? (Naerab) Mina olin algul Hollandisse mineku vastu. Aga siis oli peakontorist külaline Tallinnas, arutlesime sel teemal, ta kuulas kogu mu jutu ära ja ta ütles: „Hei, Age, mõtle selle peale, sul on „luxury of choice.” Luksus ja valikuvabadus. Ta viitas lihtsalt sellele, kui paljudel ei ole sellist võimalust. Et sul on see olemas. Ja mõtle hästi järgi, kas sa ei taha minna.

Kristjan, kas sinu puhul on ka see oluline, kui töö ja hobi on koos?

Ma arvan, et see on osaliselt tõsi, aga mitmetahulisem. Töö ja hobi – mida see tähendab? Nike kohta seda päris öelda ei saa. See on küll spordiettevõte, aga me ju ei tegele päevad läbi sportimisega. Mulle meeldib see töö, mida ma teen. Nike`i teeb eriliseks see, et meil on tugev bränd, mille keskmeks on sport ja inspiratsiooniks inimpotentsiaali realiseerimine. Seetõttu on meil ideaalne keskkond, kus ühildada oma eluviis ja töö. Igapäevatöö ja see, mis toimub ettevõttes, see pole loomulikult hobi!

Üks tähelepanek. Viimasel ajal kirjutatakse palju sellest, et igaüks peaks leidma oma kire, inglise keeles: „find your passion“. See on eksitav eesmärk, et kuni sa oma kirge leidnud ei ole, istud ja ootad. Otsid ja otsid, terve elu võib nii mööda minna. Väga vähestel on noorest peale selge, millega ta elus tegeleda tahab. Kes tahab saada kunstnikuks, õpetajaks jne. Noorest east peale võtab kursi ja on sellel teel. Aga 99%-l inimestest ei ole suurt selgust, millega elus tegeleda tahaks. Palju olulisem on lihtsalt kusagilt pihta hakata. Teha ära baasotsused: korralik haridus - mine kooli! Proovi erinevaid asju, erinevaid valdkondi ja vaata, mis juhtub. Kas hakkab meeldima. Mõni asi hakkab, mõni mitte. Tuleb proovida ja vahetada keskkonda.

Et selle kire saab tekitada?

Kristjan: Proovi leida midagi, millega sulle meeldib tegeleda. Kui sa igapäevaselt tegeled sellega, mis sulle meeldib, on väga hästi. Tõenäoliselt saad selles asjas heaks. Kui sa oled hea, siis on veel parem. Kui see tegevus aitab ka veel üldist heaolu parandada, on kõige parem. Mitte ainult enda heaolu vaid ka teiste heaolu.

Selle teema juurde tahan lisada, et Albert Camus essees „Sisyphose müüt” veeretab Sisyphos oma kivi ja mitte kunagi tippu ei jõua. Aga Camus kirjutab sellest ikkagi positiivses võtmes, kuigi see esmapilgul ei paista niimoodi. „Sa pead Sisyphost ette kujutama õnnelikuna“, ütleb Camus. Sa pead nautima teekonda, mitte ainult eesmärgini jõudmist. Õnn ei oota kusagil teekonna lõpus. Ei saa elada igat päeva ainult mingi lõppeesmärgi saavutamise ootuses. Tuleb väärtustada seda, mida me teeme täna – töökeskkonnas, karjääris või isiklikus suhtes. Peab nautima oma tööd, ka raskusi, oma teekonda. Meil on ju ütlemine, et „Tee tööd, siis tuleb ka armastus“, ehk siis tuleb ka armastus töö vastu ?.

Age: Me just rääkisime ühel päeval Kristjaniga minu ratsaspordist selles võtmes. Kuidas ma kümme aastat olen õppinud koolisõitu. Olen vihastanud, et ma ei oska, ei saa aru, ei tunne ja ei õpi seda ära. Kümme aastat teed seda jonnist ja kannatusega, siis ühel päeval see kõik muutub. Hakkad nautima seda, kuhu oled jõudnud, sest oled omandanud oskuse.

Ja sellel hetkel kui see oskus sulle kätte tuleb, siis naudid iga minutit, igat hetke sellest mida teed. See pikk õpiperiood on see, kus inimesed ei taha seda valu ära kannatada.

Üks aasta, kaks aastat, ah ei tule välja. Ei tulegi välja, sest sa ei viitsinud seda ära õppida, ei tahtnud vaeva näha. Õnn ja õnnelikuks olemine seisneb rohkem oskuses midagi teha, mitte asjades, mida sa omad. See, et iga päev täpselt tead, mida teha ja tunned, et oled selles hea. Rõõm millegi saavutamisest möödub kiiresti, kuid tegevus, mida naudid, mitte.

Mis motiveerib oma töös?

Kristjan: Mis mulle praegu Nike`s tööl meeldib, on aidata teistel saada paremaks ja realiseerida oma potentsiaali. Kui aitad teistel seda teha ja rohkem saavutada, saad ka ise paremaks. Luua enese ümber positiivset keskkonda, aidata oma meeskonnal paremaks saada ja selle läbi saavutada paremaid tulemusi.

Kas jagaksite lugejatega oma elufilosoofiat?

Kristjan: Paljud küsivad, kuidas sa sinna jõudsid ja mis on edu võti. Ma arvan, et vähestel on algusest peale mingi suur plaan, mida nad siis ellu viivad. Minul küll ei olnud. Tänapäeva noori teeb vahel kannatamatuks see, et nii palju on start up´e, mis justkui ilmuvad ei kusagilt, saavad üleöö suurteks ettevõteteks ja omanikud miljonärideks. Justkui kergelt tuleks see edulugu, aga edu ei tule üleöö. Lotovõidu peale lootes pole ju mõtet elada. Tähtis on vältida viletsaid otsuseid ja kuhugi kiirustada. Nende edulugude taga on ikka aastaid tööd. Tuleks olla kannatlik ja vaadata isiklikku arengut pikas perspektiivis.

Hea raamat sel teemal on Jeff Olsoni „The Slight Edge” - igapäevased väikesed otsused muudavad pikemas plaanis kõik. Vaatad oma elus aasta võrra tagasi, pole suurt midagi teisi. Vaatad viie aasta pärast, siis juba paistab. 10 aasta pärast, on nende väikeste otsuste mõju sellele, kuhu sa elus jõudnud oled, tohutult suur. Tasub olla kannatlik, teha iga päev selle nimel tööd. Ja teine soovitus – ümbritse end endast targematega. Otsi meeskondi kus teised on sinust targemad, nendelt õpid ka ise palju. Juhina on üks edu võti see, kui sa saad ja oskad kokku panna meeskonna, kus on parimad talendid.

Selline lihtne valem töökeskkonnas - 70:20:10. Ma selgitan: 10% meie oskustest tuleb läbi õpingute ja koolituste. 20% läbi selle, mida õpime teistelt. 70% meie oskustest tuleb igapäevastest kogemustest. Mida ma täna paremini tegin, mida ma täna õppisin? Mingi teatud rahutus peab hinges olema, mis viib edasi. Uudishimu, tahtmine midagi ära teha.

Age: Minu jaoks peab elu olema pidevas muutumises. End teadlikult tasakaalust välja viies anname me endile võimaluse areneda. Kõige lihtsam on ju mingil hetkel mugavustsooni jääda, kuid kahjuks siis me enam ei arene. Seda on näha nii eraelus, kus kõik on nö. paigas või ka ettevõtete puhul, kus inimesed on juurdunud oma töökohtadele. Rohkem nagu ei peakski enam tegema. See oligi elu suur eesmärk, et mugavale kohale, haljale oksale jõuda. Ja edasi?

Mina nimetan seda vegeteerimiseks. Maailm on tegelikult palju suurem.

Eelmisel aastal läksin sisedisaini õppima, kus Eestist tulnud vastukaja sellele oli pigem halvustav, kuna ma olen ju nii vana – 45. Meie välismaa sõprade poolt tuli aga hoopis vastupidine reaktsioon. Meil on tuttavaid, kes on lõpetanud oma teise või kolmanda kõrghariduse viiekümneselt. Elu on areng ja kui sa pole proovinud, siis teada ei saa, mis sulle veel meeldida võib.

Mina sain sisedisaini õppides aru, et olen siiski rohkem ehitaja kui disainer, kuid avastasin täiesti uue maailma – värvid ja maalimise.

Kas teie harjumuste hulka kuulub ka selline õhtune tagasivaatav pilk, päevakokkuvõte iseenda jaoks?

Kristjan: Ei, mul sellist kindlat rituaali ei ole, aga ma mõtlen selles plaanis jooksvalt, kogu aeg. Oli näiteks mingisugune kohtumine või presentatsioon, kuidas ma seal käitusin, mida ütlesin, mida oleks võinud paremini teha, mis ei läinud nii nagu vaja. Iga päev jooksvalt analüüsi oma tegevust. Pidev eneseanalüüs aitab suurendada eneseteadlikkust.

Age: Mulle ikka meeldib päeva ära lõpetada lausega: Täna oli hea päev! Üldiselt mulle meeldib elada nii, nagu homset enam ei oleks. Täna oli see hea päev, kus midagi ei jäänud südamele või tegemata.

Mida on andnud see erinevates maades, kultuurides elamine?

Kristjan: Tolerantsust kindlasti, laiemat silmaringi. Näiteks kui kusagil nädal või kaks puhkamas käia, ei saa seda võrrelda sellega, kuidas on tegelikult selles kultuuris elada. Korraks käimine, kiire pilguheitmine ei muuda stereotüüpe, mis on tekkinud kultuuride ja rahvaste kohta.

Age: Tolerantsust just selle poole pealt, et kui elad näiteks Hollandis, mis on sama väike maa kui Eesti kuid 16 miljonit inimest, siis ei ole väga võimalust naabriga tülitseda nagu Eestis, ei saa olla kuri või pirtsutada, sest see kohe kümnekordistub. Kui sa aga lahkelt naeratad, su naaber naeratab vastu, sellega sa tekitad hea emotsiooni enda ümber ning ongi võimalik ilusti koos eksisteerida. Hollandlased on hästi tolerantsed, koostöövalmid ja konsensus on tähtis. Võrdsus on tähtis, väga tähtis. Kreekas on perekesksus, päikeseline kultuur. Sa tahad olla parem inimene tänu sellele.

Sind võetakse hästi vastu ja sinult oodatakse sama. Sina oled ise see, kes kujundab enda ümbruse.

Venemaad teame juba varasemast päris hästi, kuid kuna suhted on igal pool olulised, siis enda ego jaoks sul palju ruumi ei ole. Välismaal vähemalt mitte.

Kristjan: Avatud tuleb olla, sa ei saa ühe mõõdupuuga läheneda asjadele. Idas ja lõunas loeb rohkem see, mis on ridade vahel, mitte paberil. Meil siin Põhja-Euroopas on vastupidi.

Kristjan, milline roll on Agel Sinu töös ja elus? Mitte kõik naised ei pea sellisele elukorraldusele vastu, kuidas teil on see õnnestunud?

Age: Üks esimesi Nike´i poolseid küsimusi oli ka, et kuidas su naine hakkama saab? Kogu aeg küsitakse elukaaslase kohta, kellel on oluline roll.

Kristjan: Kolides riigist riiki, kultuurist kultuuri, muutub see ülitähtsaks. Ääretult raske on sellistel peredel niiviisi oma elu korraldada, et mõlemad suudaksid oma elu tasakaalus hoida. Alati on tegemist kompromissiga. Tihti ei ole võimalik mõlemal end realiseerida. See küsimus on nii töötaja kui ettevõtte seisukohalt alati kesksel kohal.

Age: Nad teavad seda, et kui naine on kodus happy, oled sina ka happy. Nad on kaotanud väga palju häid talente tänu sellele, et naised või mehed, kes partneri karjääri toetades kaasa on tulnud, ei saa kodus hakkama. Nad kolivad tagasi või lähevad lahku, sest keegi annab alla. Keegi peab kompromissi tegema.

Kristjan: Ja samas on ettevõtetele suur investeering viia peresid niimoodi riigist riiki. Samas pole olemas lihtsat lahendust, kuidas sellises situatsioonis tasakaal leida.

Age: Üks on pikad päevad tööl ja teine istub kodus. Hollandis, kui Kristjanil oli pingeline aeg, oli ta iga teine nädal lennus. Sa pead kodus hakkama saama, siis on sul valikuid.

Kristjan: Tuleb tööd teha selle nimel, kompromisse samuti, ja kahekesi hästi kokku hoida. Ega niiviisi aastaid ringi reisides meil ju teisi lähedasi ei ole. Minul on Age ja Agel olen mina. Niimoodi oleme 14 aastat teel olnud. On väga hea, kui on ühised huvid, samas peavad olema ka eraldi huvid ja hobid.

Kristjan: Meile meeldib koos reisida, maratone joosta, mägedes ronida ja lumelauda sõita. Samas on Agel ratsasport, minul jalgrattasõit. Sedasi jätame teineteisele ruumi.

Kas võib nii öelda, et kui kumbki seisab kindlalt omadel jalgadel, siis koos on tugev edasi minna?

Age: Nietzsche on vist öelnud, et koos saavad eksisteerida vaid kaks täiesti iseseisvat indiviidi.

Et ei pea teist vedama seljas kaasa?

Age: Kui üks hakkab teist nö. järgi vedama, siis tunneb ju see inimene kohe suuremat vastutust. Keegi ei taha olla lihtsalt ülalpeetav või tunda, et teine ei panusta mitte midagi. Need on sõltuvussuhted, mis tekitavad lisapinged.

Kui Kristjan tegeleb oma asjadega, Age tegeleb omadega, siis kas see ongi, mis hoiab seda suhet koos, muudab mõlemad tugevaks? Peab olema kummalgi oma rada?

Age: Ma arvan, et küll. See ei ole sõltuvussuhe või harjumus koos olla. See on selline meeldiv, pingevaba tunne, kus sul lastakse suhtes olla see, kes sa oled. Ei kritiseerita, ei taheta muuta või küünarnukiga ribidesse vajutada, kui miskit seltskonnas ei meeldi. Ei ole kahtlusi, kontrolli, vaid vabadus valida olla inimesega koos. Meil on juba 16 aastat komme helistada teineteisele päevas mitu korda – lihtsalt niisama. Tavaliselt on see Kristjan, sest mina ei tea kunagi, millal tal koosolekud on. Oli mingi lahe mõte, mingi idee, kohvipaus – just checking. Südame teeb soojaks.

Ja kuna huvitume erinevatest teemadest, raamatutest, siis on põnev neid õhtuti, kui koos oleme või läbi iPadi ekraani arutada.

Meil sellised pinged puuduvad kuna mõlemad teevad omi asju ja teavad, miks me teeme, mida teeme. Kui oled tuttavas keskkonnas, kus oled üles kasvanud ja kus on sõbrad, siis võib olla see ühisosa on vähem tähtis. Paljud käivad üksi reisimas, puhkustel. Meie seda teha ei saa - siis me ei oleks üldse enam koos. Samuti pole võõrastes riikides elades kodust suhtlusvõrgustikku nagu Eestis. Mujale minnes peab leidma selle ühisosa, mida koos teha.

Kristjan juba enne rääkis paarist raamatust, soovid Sa lisada midagi?

Age: Viimane, mind mõtlema pannud teos oli „Lõika mind vabaks” (autor Leah Vincent) – mida võiksid või ehk peaksid kõik naised, tüdrukud lugema. Hästi kõnekas, kuidas naine räägib oma tõestisündinud loo ja kus arvan, et igaüks tunneb end mõnes momendis ära. Mis aga selle raamatu juures on oluline, et igal sündmusel, mis meiega juhtub, sellel ei ole meiega ei positiivset ega negatiivset tähendust, vaid me ise tõlgendame seda nii, nagu ise tahame. See on meie otsus, mida me tahame, kas tõlgendame hästi või halvasti enda jaoks.

Nagu öeldakse, et lapsepõlv kestab vaid nii kaua kui kaua sa lased seda kesta.

Kuidas Kristjan suhtub sellesse lausesse, et iga tubli mehe taga on tubli naine?

Kristjan: Naljaga pooleks on selle kohta on ütlemine, et mees ja naine on nagu 1 ja 0. Kui naine seisab mehe ees, siis kokku on 01. Seega vähendab teda kümme korda. Kui naine seisab mehe taga, siis on kokku 10 ja naine kümnekordistab mehe väärtust. Ma olen nõus sellega. Kui partner on tugev, siis on koos võimalik saavutada väga palju. Kes aitab sul jalad maas hoida, õigeid otsuseid teha, ja anda asjadele uut perspektiivi. Me võtame kõike omast vaatevinklist, aga on hea, kui keegi aitab vaadata teise pilguga.

Age: See ei ole see, kui hakkad kedagi muutma. Inimene peab seda ise tahtma teha kui ta seda tunneb. Teise inimese juures ei pea mitte midagi muutma. Ta on selleks liiga väärtuslik. Kui sa hakkad teist muutma, siis oled kaotanud austuse. Ja seal kus ei ole austust, ei ole ka armastust.