FACEBOOK:
POOLT VÕI VASTU? FACEBOOK KUI VÕIMALUS?
Oled Sa ... Facebooki konto omanik või mitte?
Aastal 2016 jaguneb arvutikasutajate põlvkond kaheks: need, kellel
on Facebooki konto ja need, kellel seda ei ole. Arvamused
sotsiaalmeedia suhtes jagunevad samuti kaheks: ühele osale
inimestest on see elu lahutamatu osa, teine osa on veendunud, et elu
ilma FB kontota on parem, aktiivsem, privaatsem. Õigus on ilmselt
mõlemal poolel, sõltub inimesest, tema elustiilist, veendumustest.
Tegelikult peaks siia lisama veel ühe grupi, ühe alagrupi, kes
liigitub ka nende alla, kellel kontot ei ole. Inimesed, kellel ei ole
arvutit ja kes ei oskaks sellega ka mitte midagi peale hakata, seega
ei ole neil ka sotsiaalmeediaga mitte mingit pistmist. Kui neid just
nende enda teadmata mõnes postituses või mõnel fotol ära ei
märgita.
Facebook pakub konto omanikule võimalust igal ajahetkel postitada
enda ajajoonele teksti või fotosid, kommenteerida, laikida ehk
näidata välja kellegi või millegi meeldimist. Ja jagada teistele
lugemiseks-vaatamiseks seda, mis meeldib.
On neid, kes kogu oma isikliku elu internetti üles riputavad: sõin
musiga õhtust, täna paha tuju, meie siin nii õnnelikena. Musiga
täna mullivannis ja homme lastega spaas. Täna ülitubli, nii
palju moosi keedetud ja niipalju seeni korjatud. Kalameeste jutud
teinekord kahvatuvad FB postituste ees. Ei, mul ei ole mitte midagi
selle vastu kui keegi demonstreerib oma tegemisi. Ja keegi ei keela
ju minul sama teha. Lihtsalt, ma mõtlen, et kui paljud meist
Facebooki veel kasutaksid, kui kõik hakkaksid iga päev postitama?
Mul on paarsada inimese sõbrana kirjas, mis saaks siis kui need kõik
iga päev korra või paar raporteeriksid, mis teoksil või tegemata
või mis kehvasti või, vastupidi, ülihästi? Aga kui sõpru oleks
paar-kolm tuhat, nagu mõnel? Vahepeal taban end juurdlemast, et mis
sunnib inimesi kogu oma elu teiste pilkude alla laotama? On see
vajadus pälvida tähelepanu, tunnustust, kiitust? On see vajadus
samastuda või tunda end võrdväärsena? Või on see edevus,
võimalus näidata, et olen teistest tublim, parem, rikkam? Et
vaadake, kui hästi mul läheb. Selliseid postitusi ilmselt teevad
enamasti need, kellega kohtumine kujuneb alati monoloogiks, sest
viisakusküsimusele kuidas sul läheb järgneb
ilma sinu vastust ootamata mul läheb nii hästi, ja
juttu jätkub kauemaks. Teinekord tundub mulle, et Facebooki kaudu
tahetakse kellelegi midagi öelda või mingi signaal saata. Näidata
koht kätte läbi mõne temaatilise postituse. Olen kuulnud ütlust,
et ma ei postita mitte midagi niisama. Et see on alati kellelgi
suunatud.
Kellegagi sõbraks saades või
kedagi oma sõbraks kinnitades ei tea kunagi, kuidas virtuaalne
sõprus kulgema hakkab. Mõni aeg tagasi kustutasin oma sõprade
nimekirjast kuuekümne aastase meesterahva, sest iga kord, kui ma
Facebooki läksin, vaatasid sealt vastu peaaegu poolpaljaste naiste
pildid. No ei ole mul huvi nende vastu, ei ole. Ja miks ma pean iga
kord tõtt vaatama sellega, mille vastu minul kirg puudub? Samuti
olin sunnitud kustutama sõbralistist ühe verinoore tüdruku, sest
tema postituste hulk ajas mu hulluks. Ma lihtsalt olen juba mõnda
aega teismelise east väljas. Ma arvan, et tema oleks minuga sama
teinud, kui ma iga paari tunni järel oma arvamust oleks jaganud, oma
riideid-ehteid-soenguid demonstreerinud, oma lemmikmuusikat
kuulamiseks pakkunud. Siit koorubki nähtus, mis ühest küljest on
probleem, aga teisest küljest ei ole ka. Alati, kui midagi postitad,
võiks mõelda nende peale, kes seda loevad ja kuidas seda näevad.
Ehk ei paku kõigile huvi sinu eraelu kuni viimse detailini? Kõik
ostud, käimised, meeleolumuutused, suhted, pereprobleemid,
pahandused, üleelamised? Samas, kurjategijatel on sellise info üle
väga hea meel...
Ära siis mine sinna Facebooki,
ütleb nüüd keegi kindlasti. Täiesti õige. Vahepeal olekski
kasulik pausi pidada. Miks me siis ikka seal iga päev oleme? Miks
võib meid sealt leida kohvipausi ajal ja puhkemomendil, nii õhtul
kui ka hommikul? Vahepeal ööselgi. Miks me ikka istume seal kui
õues on hea ilm või kogu pere koos või ...
Olen ära blokeerinud kutsed mõnda
mängu mängida. Miks ma peaksin oma aega raiskama tegevustele, mis
mitte midagi ei anna – ei teadmisi, infot ega mõtteainet?
Et Facebooki teema liiga mustades
värvides ei paistaks, tuleme võrdsuse huvides päikselisema poole
peale. Midagi head on sotsiaalmeedias ka, sellega on vist paljud
nõus.
Kõigepealt sõbrad. Ühtegi
kontvõõrast mul nimekirjas ei ole, kuigi olen sõbrataotlusi
saanud. Miks vajatakse oma listi võhivõõraid, on mulle siiani
selgusetu. Facebooki sõbraks saadakse erinevaid teid pidi.
Pereliikmed, lähisugulased ja tõelised sõbrad, st sõbrad ka
reaalelus on loomulikult esimene valik. Teine valik ilmselt on töö–
või trennikaaslased. Järgnevad vanad tuttavad, klassikaaslased,
mõttekaaslased. Ja kõige lõpuks inimesed, keda lihtsalt tead aga
kellega sind tegelikult ei seo mitte miski – ei ühised mälestused
ega tuttavad. Teinekord on selliseid inimesi meie kontaktide hulgas.
Kunagi ei või teada, millal vaja võib minna või millal
virtuaalsõprus kasulikuks muutub.
Üks, ja väga tänuväärne
võimalus Facebookis on kuuluda mingisse huvigruppi. Ma olen kuulnud
inimesi ütlemas, et kui ma kellegagi suhelda tahan, siis ma võtan
telefonitoru ja suhtlen otse. Muidugi võib igaüks toimida oma
äranägemise järgi ja teha omad valikud. Ning muidugi võib, kui
vaba aega küllalt käes, otse ja telefonitsi suhelda kümne,
kahekümne, kasvõi saja kursusekaaslasega või klassikaaslastega
või erakonnakaslatega või mõne muu sõpruskonnaga. Aga tegelikult?
Kui paljudega me tegelikult suhtleme, kui just väga vaja ei ole?
Mina kuulun päris mitmesse gruppi,
kümnesse vähemalt, ja aktiivselt suhtlen paaris-kolmes. Vastavalt
sellele, mis tegevused mul parajasti käsil on. Grupis suhtlemise
eelis on see, et sa loed kellegi mõtteid sulle sobival ajal, ja
vastad ka siis, kui selleks aega leiad. Telefonikõne võib tabada
ebasobival ajal, ja röövida aega just siis kui sul seda parajasti
hädasti vaja on. Grupisuhtlus seevastu austab sinu aega ja tegemisi,
ning ootab kannatlikult, millal sa aega leiad. Grupis suhtlemine
annab vabaduse, mitte ei röövi seda, nagu telefonikõne.
Mulle meeldib see, kuidas tänapäeva
kaasaegsed vahendid võimaldavad omandada haridust. Meie kursusel
oli oma suletud grupp, kus me siis jagasime infot eksamite,
õppematerjalide jms kohta. Vahepeal muidugi ületas tekst
asjalikkuse piirid ka, aga see kuulus asja juurde. Seal grupis lepiti
kokku aegu nii veinijoomiseks kui ka teatri külastuseks, jagati
mõtteid ühiskonnas toimuva kohta.
Tagasi tulles hariduse ja
kaasaegsete vahendite juurde - paljud kõrgharidusega keskealised
ilmselt ei kujuta isegi mitte ette, kuidas asjad ülikoolis nüüd
käivad. Et loenguid saab kuulata veebis ja mõnda õppejõudu ei näe
kogu õppeaine omandamise aja silmast silma, sest ta elab näiteks
Austraalias. Et eksameid saab teha arvuti teel, et nutitelefon näitab
sulle tunniplaani, et käsitsi kirjutatud kontrolltöid ei arvestata,
et õppematerjalid võivad olla täiesti vabalt võõrkeeles ja keegi
isegi ei küsi, kas sa seda keelt oskad. Et mõnda õppeainet saabki
läbida ainult veebikursusel, et mõni eksam kestab ainult kümme
minutit, sest on nii nutikalt üles ehitatud, et sa kas oled lugenud
materjale ja märgid 12 linnukest õigesse kasti, või kukud kolinal
läbi kui 5 neist satuvad valesse kohta. Facebooki kaudu saad ka
õppejõu kohta taustauuringut teha ja lisainfot hankida: milline
välja näeb, kellega suhtleb, kus reisinud on või millistel
üritustel plaanib osaleda.
Üks teema, millest sotsiaalmeedia
puhul mööda ei saa vaadata, on selle kasutamine tööajal.
Loomulikult on töökohti, kus kasutamine ei ole võimalik
tööülesannete tõttu. Samas on olemas hulk selliseid ameteid, mis
nõuavad istumist arvuti taga ning interneti puudumine on sellisel
juhul pigem erand kui reegel. Mida hakata peale sotsiaalmeediaga
sellisel töökohal? Kasutada või mitte? Sama dilemma ees on ilmselt
ka tööandja. Lubada või mitte? Ja kuidas suhtuda postitustesse,
mis tööandjat kulmu kergitama panevad?
Mida Sina
arvad?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar