reede, 11. november 2016

ILMUNUD: Facebook - poolt või vastu? Aprill 2016

https://issuu.com/ajakirioledsa/docs/ajakiri_oled_sa...aprill_16



 
FACEBOOK: POOLT VÕI VASTU? FACEBOOK KUI VÕIMALUS?

Oled Sa ... Facebooki konto omanik või mitte?
Aastal 2016 jaguneb arvutikasutajate põlvkond kaheks: need, kellel on Facebooki konto ja need, kellel seda ei ole. Arvamused sotsiaalmeedia suhtes jagunevad samuti kaheks: ühele osale inimestest on see elu lahutamatu osa, teine osa on veendunud, et elu ilma FB kontota on parem, aktiivsem, privaatsem. Õigus on ilmselt mõlemal poolel, sõltub inimesest, tema elustiilist, veendumustest. Tegelikult peaks siia lisama veel ühe grupi, ühe alagrupi, kes liigitub ka nende alla, kellel kontot ei ole. Inimesed, kellel ei ole arvutit ja kes ei oskaks sellega ka mitte midagi peale hakata, seega ei ole neil ka sotsiaalmeediaga mitte mingit pistmist. Kui neid just nende enda teadmata mõnes postituses või mõnel fotol ära ei märgita.


Facebook pakub konto omanikule võimalust igal ajahetkel postitada enda ajajoonele teksti või fotosid, kommenteerida, laikida ehk näidata välja kellegi või millegi meeldimist. Ja jagada teistele lugemiseks-vaatamiseks seda, mis meeldib.
On neid, kes kogu oma isikliku elu internetti üles riputavad: sõin musiga õhtust, täna paha tuju, meie siin nii õnnelikena. Musiga täna mullivannis ja homme lastega spaas. Täna ülitubli, nii palju moosi keedetud ja niipalju seeni korjatud. Kalameeste jutud teinekord kahvatuvad FB postituste ees. Ei, mul ei ole mitte midagi selle vastu kui keegi demonstreerib oma tegemisi. Ja keegi ei keela ju minul sama teha. Lihtsalt, ma mõtlen, et kui paljud meist Facebooki veel kasutaksid, kui kõik hakkaksid iga päev postitama? Mul on paarsada inimese sõbrana kirjas, mis saaks siis kui need kõik iga päev korra või paar raporteeriksid, mis teoksil või tegemata või mis kehvasti või, vastupidi, ülihästi? Aga kui sõpru oleks paar-kolm tuhat, nagu mõnel? Vahepeal taban end juurdlemast, et mis sunnib inimesi kogu oma elu teiste pilkude alla laotama? On see vajadus pälvida tähelepanu, tunnustust, kiitust? On see vajadus samastuda või tunda end võrdväärsena? Või on see edevus, võimalus näidata, et olen teistest tublim, parem, rikkam? Et vaadake, kui hästi mul läheb. Selliseid postitusi ilmselt teevad enamasti need, kellega kohtumine kujuneb alati monoloogiks, sest viisakusküsimusele kuidas sul läheb järgneb ilma sinu vastust ootamata mul läheb nii hästi, ja juttu jätkub kauemaks. Teinekord tundub mulle, et Facebooki kaudu tahetakse kellelegi midagi öelda või mingi signaal saata. Näidata koht kätte läbi mõne temaatilise postituse. Olen kuulnud ütlust, et ma ei postita mitte midagi niisama. Et see on alati kellelgi suunatud.

Kellegagi sõbraks saades või kedagi oma sõbraks kinnitades ei tea kunagi, kuidas virtuaalne sõprus kulgema hakkab. Mõni aeg tagasi kustutasin oma sõprade nimekirjast kuuekümne aastase meesterahva, sest iga kord, kui ma Facebooki läksin, vaatasid sealt vastu peaaegu poolpaljaste naiste pildid. No ei ole mul huvi nende vastu, ei ole. Ja miks ma pean iga kord tõtt vaatama sellega, mille vastu minul kirg puudub? Samuti olin sunnitud kustutama sõbralistist ühe verinoore tüdruku, sest tema postituste hulk ajas mu hulluks. Ma lihtsalt olen juba mõnda aega teismelise east väljas. Ma arvan, et tema oleks minuga sama teinud, kui ma iga paari tunni järel oma arvamust oleks jaganud, oma riideid-ehteid-soenguid demonstreerinud, oma lemmikmuusikat kuulamiseks pakkunud. Siit koorubki nähtus, mis ühest küljest on probleem, aga teisest küljest ei ole ka. Alati, kui midagi postitad, võiks mõelda nende peale, kes seda loevad ja kuidas seda näevad. Ehk ei paku kõigile huvi sinu eraelu kuni viimse detailini? Kõik ostud, käimised, meeleolumuutused, suhted, pereprobleemid, pahandused, üleelamised? Samas, kurjategijatel on sellise info üle väga hea meel...
Ära siis mine sinna Facebooki, ütleb nüüd keegi kindlasti. Täiesti õige. Vahepeal olekski kasulik pausi pidada. Miks me siis ikka seal iga päev oleme? Miks võib meid sealt leida kohvipausi ajal ja puhkemomendil, nii õhtul kui ka hommikul? Vahepeal ööselgi. Miks me ikka istume seal kui õues on hea ilm või kogu pere koos või ...
Olen ära blokeerinud kutsed mõnda mängu mängida. Miks ma peaksin oma aega raiskama tegevustele, mis mitte midagi ei anna – ei teadmisi, infot ega mõtteainet?

Et Facebooki teema liiga mustades värvides ei paistaks, tuleme võrdsuse huvides päikselisema poole peale. Midagi head on sotsiaalmeedias ka, sellega on vist paljud nõus.
Kõigepealt sõbrad. Ühtegi kontvõõrast mul nimekirjas ei ole, kuigi olen sõbrataotlusi saanud. Miks vajatakse oma listi võhivõõraid, on mulle siiani selgusetu. Facebooki sõbraks saadakse erinevaid teid pidi. Pereliikmed, lähisugulased ja tõelised sõbrad, st sõbrad ka reaalelus on loomulikult esimene valik. Teine valik ilmselt on töö– või trennikaaslased. Järgnevad vanad tuttavad, klassikaaslased, mõttekaaslased. Ja kõige lõpuks inimesed, keda lihtsalt tead aga kellega sind tegelikult ei seo mitte miski – ei ühised mälestused ega tuttavad. Teinekord on selliseid inimesi meie kontaktide hulgas. Kunagi ei või teada, millal vaja võib minna või millal virtuaalsõprus kasulikuks muutub.

Üks, ja väga tänuväärne võimalus Facebookis on kuuluda mingisse huvigruppi. Ma olen kuulnud inimesi ütlemas, et kui ma kellegagi suhelda tahan, siis ma võtan telefonitoru ja suhtlen otse. Muidugi võib igaüks toimida oma äranägemise järgi ja teha omad valikud. Ning muidugi võib, kui vaba aega küllalt käes, otse ja telefonitsi suhelda kümne, kahekümne, kasvõi saja kursusekaaslasega või klassikaaslastega või erakonnakaslatega või mõne muu sõpruskonnaga. Aga tegelikult? Kui paljudega me tegelikult suhtleme, kui just väga vaja ei ole?
Mina kuulun päris mitmesse gruppi, kümnesse vähemalt, ja aktiivselt suhtlen paaris-kolmes. Vastavalt sellele, mis tegevused mul parajasti käsil on. Grupis suhtlemise eelis on see, et sa loed kellegi mõtteid sulle sobival ajal, ja vastad ka siis, kui selleks aega leiad. Telefonikõne võib tabada ebasobival ajal, ja röövida aega just siis kui sul seda parajasti hädasti vaja on. Grupisuhtlus seevastu austab sinu aega ja tegemisi, ning ootab kannatlikult, millal sa aega leiad. Grupis suhtlemine annab vabaduse, mitte ei röövi seda, nagu telefonikõne.
Mulle meeldib see, kuidas tänapäeva kaasaegsed vahendid võimaldavad omandada haridust. Meie kursusel oli oma suletud grupp, kus me siis jagasime infot eksamite, õppematerjalide jms kohta. Vahepeal muidugi ületas tekst asjalikkuse piirid ka, aga see kuulus asja juurde. Seal grupis lepiti kokku aegu nii veinijoomiseks kui ka teatri külastuseks, jagati mõtteid ühiskonnas toimuva kohta.
Tagasi tulles hariduse ja kaasaegsete vahendite juurde - paljud kõrgharidusega keskealised ilmselt ei kujuta isegi mitte ette, kuidas asjad ülikoolis nüüd käivad. Et loenguid saab kuulata veebis ja mõnda õppejõudu ei näe kogu õppeaine omandamise aja silmast silma, sest ta elab näiteks Austraalias. Et eksameid saab teha arvuti teel, et nutitelefon näitab sulle tunniplaani, et käsitsi kirjutatud kontrolltöid ei arvestata, et õppematerjalid võivad olla täiesti vabalt võõrkeeles ja keegi isegi ei küsi, kas sa seda keelt oskad. Et mõnda õppeainet saabki läbida ainult veebikursusel, et mõni eksam kestab ainult kümme minutit, sest on nii nutikalt üles ehitatud, et sa kas oled lugenud materjale ja märgid 12 linnukest õigesse kasti, või kukud kolinal läbi kui 5 neist satuvad valesse kohta. Facebooki kaudu saad ka õppejõu kohta taustauuringut teha ja lisainfot hankida: milline välja näeb, kellega suhtleb, kus reisinud on või millistel üritustel plaanib osaleda.

Üks teema, millest sotsiaalmeedia puhul mööda ei saa vaadata, on selle kasutamine tööajal. Loomulikult on töökohti, kus kasutamine ei ole võimalik tööülesannete tõttu. Samas on olemas hulk selliseid ameteid, mis nõuavad istumist arvuti taga ning interneti puudumine on sellisel juhul pigem erand kui reegel. Mida hakata peale sotsiaalmeediaga sellisel töökohal? Kasutada või mitte? Sama dilemma ees on ilmselt ka tööandja. Lubada või mitte? Ja kuidas suhtuda postitustesse, mis tööandjat kulmu kergitama panevad?

Mida Sina arvad?


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar