13. nov 2016

AVALDATUD: Kodutohter, november 2016



TERVEKS LÄBI LIIKUMISE

Sel suvel tabas mind halb üllatus – kas vale liigutuse, vale eluviisi või heitlike ja tuuliste ilmade tõttu, aga ühel ajahetkel olin oma elukvaliteediga sealmail, et isegi sokkide jalgapanek oli väljakutse. „Võta hooldaja”, naeris naabrinaine, viidates oma ametile.
Nali naljaks, aga 52 aastasena tundub ikka liig mis liig olla kangem ja hädisem kui need tragid pensionäriprouad, kes oma elusügist tantsu või muu liikumisega täidavad ja seejuures väga elurõõmsad paistavad.

Lisaks kangele seljale olid kinni ka õlad ning esimest korda elus oli kaelavalu nii tugev, et tuli abi otsida salvidest-tablettidest. Tulemusteta, kahjuks. Arvutiga töö ja väga pingeline poolaasta olid jätnud oma jälje. Puhkus algas invaliidina, sõna otseses mõttes. Igasugune liikumine tekitas valu, tundus, et kõik lihased, mis inimese keres asuvad, on valusad. Raske oli tõusta, ja kui püsti said, siis oli raske esimest sammu teha. Kui liikuma ära said, läks kergemaks. Väga vanainimese tunne tekkis. Nojah, ega see 52 nüüd lausa esimene noorus ka ei ole, aga ikkagi ...
Mingil ajal hakkasid valu tegema puusaliigesed. Ka öine uni muutus poolikuks, sest valu ühes küljes, kuskil talje kõrgusel muutus nii tugevaks, et magamine ei tulnud kõne allagi. Perearst naeris mu välja, kui kahtlustasin neeruhäda. Ütles, et proovid on sul korras ja see lihtsalt on lihas, mis sul vähe treenitud. Võimelda vaja. Ja ega see ülekaal sulle ka kasuks ei tule.
Algul tundus selline jutt ülekohtune. Kui vähe treenitud, siis peaksid ju mõlemad küljed valutama. Tegelikult valutasidki, edaspidi.
Suvi aega olin aiatöid teinud miinimumrežiimil, nii vähe kui võimalik. Aga sa lihtsalt ei saa omas majas, omas aias jalgu täiega seinale visata. Ei ole võimalik. Töö tahab tegemist, elu elamist. Lisaks noor koer, kellel energiat palju, kellega vaja liikuda ja keda õpetada.
Mingil ajal sai mul sellest olukorrast kõrini. Päevad läbi igat liigutust läbi valu teha ja pidevalt seda valu murda oli piin. Ühel hommikul, kui kohvi hakkama olin pannud ja raadiost mõnus lugu tuli, hakkasin ennast liigutama. Omas köögis, ilma suurema ettevalmistuseta. Alustasin vaikselt õlgadest, hambad ristis. Valus oli, kohe väga valus oli algul. Mingil ajal muutus valu mõnusaks. Järgmiseks proovisin hakkama saada sellega, mis veel mõni aeg tagasi oli iseenesest mõistetav – kummardusin ja üritasin sõrmedega puudutada varbaid. Ei olnud kerge see tegevus, aga läbi valu oli tunda, kuidas lihased venivad, kuidas selgroog sai teise hingamise. Ma ei oska seda tunnet teistmoodi kirjeldada.
Siis hakkasin ülakeha painutama, keerutama. Puusaringe tegema.
Enesetunne järgmisel päeval oli kehva, süda oli paha. Teadsin, et see on venitusest, ennegi nii olnud. Aga liikumine oli juba kraadike kergem.
Peale nädalast sellist võimlemist tulin ühel hommikul voodist välja hea enesetundega, kergejalgselt. Kiire päev oli, võimlemine jäi vahele. Järgmisel hommikul oli valud tagasi ja keha kinni. Hakkasin siis otsast peale. Pool päeva oli hea olla, siis tekkis tunne, et peaks ennast liigutama. Pealelõunane kerge võimlemine lubab elada normaalselt õhtuni, öised valud on kadunud. Samuti puusaliigeste valud. Need tegid ikka väga muret, mõtlesin, et vara veel proteesikandjate klubisse astuda. Ja kindlasti on inimesi, kes seda tunduvalt rohkem vajavad.
Ma ei tea, kuidas on lood teiste viiekümnendates naistega, aga mulle tundus sel aastal ja suvel, et see oli murdekoht minu elus. Väga kerge oleks olnud jääda istuma, lonkama, leppida oma olukorraga Mida kauem oleks istunud, seda kinnisemaks keha oleks jäänud. Ja seda enam oleks hakanud oma sissetulekust toitma ravimitööstust. See raha kuluks mujale kenasti ära, kasvõi reisimiseks. Niigi selle aastanumbri sees rohkem apteegis käidud kui eelmise kümne aasta jooksul kokku. Aasta algul tabas ootamatult gripp, mis murdis maha sõna otseses mõttes. Numbrid kraadiklaasil olid viimase 25 aasta suurimad, kahenädalane köha tutvustas senitundmatuid lihaseid, mille olemasolust siiani aimugi ei olnud. Paar nädalat paukumist tekitasid mõtte, et äkki peaks nüüd peegli ees pluusi alla piiluma, äkki õnnestub hea tahtmise juures mingeid sikspäki (need kenasti välja joonistunud kõhulihased) algeid märgata ...
Varasemalt olen tervisega kimpus olnud põlve tõttu. Üle kümne aasta tagasi meie eelmise koera, ligi 40-ne kilose elukaga looduses liikudes tundsin põlvest läbi käivat kerget nõksatust, kui rihma otsas koer järsku kiire ja ootamatu hüppe lumes tegi. Valu ei tundnud, aga järgmisel päeval oli põlv paistes. Läheb üle, lohutasin ennast. Ei läinud üle, oli nagu vahelduvvool – üks nädal oli paistes, teine nädal mitte. Selliselt kulges elu kevadeni, vahelduvalt longates. Salvitamised-määrimised ja muud rahvatarkused oli mahavisatud ajakulu. Mai algul tundus, et selle põlvega ikka peenraid ei tee ja porgandeid suvel ei rohi. Paar kuud varem kinni pandud arstiaeg Tartusse oli käes ja lootused suured, et nüüd saab korda.
„Meniskirebend”, nentis tohtrihärra. „Septembriks saab operatsiooniaja”.
Ütlen ausalt – pettumus oli suur. Selle põlvega suvi üle elada? Kes minu eest aia ja maja korras hoiab? Ma ei saa ju kogu koormust mehe kanda jätta, tal oma töö.
Tulin linnast koju, võtsin südametäiega muruniiduki ja hakkasin niitma. Kuus tundi jutti kõndisin ja niitsin, niipalju kulub meie maalapi korrashoiuks väikese muruniidukiga. Kui see põlv nüüd hulluks kätte läheb, lähen esmaabisse, siis nad peavad midagi tegema või mind ette võtma, mõtlesin omaette.
Paistes põlve ma rohkem ei näinud. Ei järgmisel päeval ega järgnevatel aastatel. Rohin praeguseni peenraid kükitades, nii nagu ma eluaeg olen teinud.
Liikumise ja liigutamise vägi on ikka imetlusväärne. Terveks läbi liikumise!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar