TERVEKS LÄBI LIIKUMISE
Sel suvel tabas mind halb üllatus – kas vale liigutuse, vale
eluviisi või heitlike ja tuuliste ilmade tõttu, aga ühel ajahetkel
olin oma elukvaliteediga sealmail, et isegi sokkide jalgapanek oli
väljakutse. „Võta hooldaja”, naeris naabrinaine, viidates oma
ametile.
Nali naljaks, aga 52 aastasena tundub ikka liig mis liig olla kangem
ja hädisem kui need tragid pensionäriprouad, kes oma elusügist
tantsu või muu liikumisega täidavad ja seejuures väga elurõõmsad
paistavad.
Lisaks kangele seljale olid kinni ka õlad ning esimest korda elus
oli kaelavalu nii tugev, et tuli abi otsida salvidest-tablettidest.
Tulemusteta, kahjuks. Arvutiga töö ja väga pingeline poolaasta
olid jätnud oma jälje. Puhkus algas invaliidina, sõna otseses
mõttes. Igasugune liikumine tekitas valu, tundus, et kõik lihased,
mis inimese keres asuvad, on valusad. Raske oli tõusta, ja kui püsti
said, siis oli raske esimest sammu teha. Kui liikuma ära said, läks
kergemaks. Väga vanainimese tunne tekkis. Nojah, ega see 52 nüüd
lausa esimene noorus ka ei ole, aga ikkagi ...
Mingil ajal hakkasid valu tegema puusaliigesed. Ka öine uni muutus
poolikuks, sest valu ühes küljes, kuskil talje kõrgusel muutus nii
tugevaks, et magamine ei tulnud kõne allagi. Perearst naeris mu
välja, kui kahtlustasin neeruhäda. Ütles, et proovid on sul korras
ja see lihtsalt on lihas, mis sul vähe treenitud. Võimelda vaja. Ja
ega see ülekaal sulle ka kasuks ei tule.
Algul tundus selline jutt ülekohtune. Kui vähe treenitud, siis
peaksid ju mõlemad küljed valutama. Tegelikult valutasidki,
edaspidi.
Suvi aega olin aiatöid teinud miinimumrežiimil, nii vähe kui
võimalik. Aga sa lihtsalt ei saa omas majas, omas aias jalgu täiega
seinale visata. Ei ole võimalik. Töö tahab tegemist, elu elamist.
Lisaks noor koer, kellel energiat palju, kellega vaja liikuda ja keda
õpetada.
Mingil ajal sai mul sellest olukorrast kõrini. Päevad läbi igat
liigutust läbi valu teha ja pidevalt seda valu murda oli piin. Ühel
hommikul, kui kohvi hakkama olin pannud ja raadiost mõnus lugu tuli,
hakkasin ennast liigutama. Omas köögis, ilma suurema
ettevalmistuseta. Alustasin vaikselt õlgadest, hambad ristis. Valus
oli, kohe väga valus oli algul. Mingil ajal muutus valu mõnusaks.
Järgmiseks proovisin hakkama saada sellega, mis veel mõni aeg
tagasi oli iseenesest mõistetav – kummardusin ja üritasin
sõrmedega puudutada varbaid. Ei olnud kerge see tegevus, aga läbi
valu oli tunda, kuidas lihased venivad, kuidas selgroog sai teise
hingamise. Ma ei oska seda tunnet teistmoodi kirjeldada.
Siis hakkasin ülakeha painutama, keerutama. Puusaringe tegema.
Enesetunne järgmisel päeval oli kehva, süda oli paha. Teadsin, et
see on venitusest, ennegi nii olnud. Aga liikumine oli juba kraadike
kergem.
Peale nädalast sellist võimlemist tulin ühel hommikul voodist
välja hea enesetundega, kergejalgselt. Kiire päev oli, võimlemine
jäi vahele. Järgmisel hommikul oli valud tagasi ja keha kinni.
Hakkasin siis otsast peale. Pool päeva oli hea olla, siis tekkis
tunne, et peaks ennast liigutama. Pealelõunane kerge võimlemine
lubab elada normaalselt õhtuni, öised valud on kadunud. Samuti
puusaliigeste valud. Need tegid ikka väga muret, mõtlesin, et vara
veel proteesikandjate klubisse astuda. Ja kindlasti on inimesi, kes
seda tunduvalt rohkem vajavad.
Ma ei tea, kuidas on lood teiste viiekümnendates naistega, aga mulle
tundus sel aastal ja suvel, et see oli murdekoht minu elus. Väga
kerge oleks olnud jääda istuma, lonkama, leppida oma olukorraga
Mida kauem oleks istunud, seda kinnisemaks keha oleks jäänud. Ja
seda enam oleks hakanud oma sissetulekust toitma ravimitööstust.
See raha kuluks mujale kenasti ära, kasvõi reisimiseks. Niigi selle
aastanumbri sees rohkem apteegis käidud kui eelmise kümne aasta
jooksul kokku. Aasta algul tabas ootamatult gripp, mis murdis maha
sõna otseses mõttes. Numbrid kraadiklaasil olid viimase 25 aasta
suurimad, kahenädalane köha tutvustas senitundmatuid lihaseid,
mille olemasolust siiani aimugi ei olnud. Paar nädalat paukumist
tekitasid mõtte, et äkki peaks nüüd peegli ees pluusi alla
piiluma, äkki õnnestub hea tahtmise juures mingeid sikspäki (need
kenasti välja joonistunud kõhulihased) algeid märgata ...
Varasemalt olen tervisega kimpus olnud põlve tõttu. Üle kümne
aasta tagasi meie eelmise koera, ligi 40-ne kilose elukaga looduses
liikudes tundsin põlvest läbi käivat kerget nõksatust, kui rihma
otsas koer järsku kiire ja ootamatu hüppe lumes tegi. Valu ei
tundnud, aga järgmisel päeval oli põlv paistes. Läheb üle,
lohutasin ennast. Ei läinud üle, oli nagu vahelduvvool – üks
nädal oli paistes, teine nädal mitte. Selliselt kulges elu
kevadeni, vahelduvalt longates. Salvitamised-määrimised ja muud
rahvatarkused oli mahavisatud ajakulu. Mai algul tundus, et selle
põlvega ikka peenraid ei tee ja porgandeid suvel ei rohi. Paar kuud
varem kinni pandud arstiaeg Tartusse oli käes ja lootused suured, et
nüüd saab korda.
„Meniskirebend”, nentis tohtrihärra. „Septembriks saab
operatsiooniaja”.
Ütlen ausalt – pettumus oli suur. Selle põlvega suvi üle elada?
Kes minu eest aia ja maja korras hoiab? Ma ei saa ju kogu koormust
mehe kanda jätta, tal oma töö.
Tulin linnast koju, võtsin südametäiega muruniiduki ja hakkasin
niitma. Kuus tundi jutti kõndisin ja niitsin, niipalju kulub meie
maalapi korrashoiuks väikese muruniidukiga. Kui see põlv nüüd
hulluks kätte läheb, lähen esmaabisse, siis nad peavad midagi
tegema või mind ette võtma, mõtlesin omaette.
Paistes põlve ma rohkem ei näinud. Ei järgmisel päeval ega
järgnevatel aastatel. Rohin praeguseni peenraid kükitades, nii nagu
ma eluaeg olen teinud.
Liikumise ja liigutamise vägi on ikka imetlusväärne. Terveks läbi
liikumise!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar